Jack London tuleb nimena kindlasti tuttav ette. Kes siis poleks lugenud tema romaane "Ürgne kutse" ja "Valgekihv"? "Raudne kand" (fabula) on aga Alaskast, huntidest ja koertest väga kauge, pajatades hoopis kirjaniku tulevikunägemusest, kus võimutseb oligarhia. Mulle igasugused düstoopia-teemalised teosed on alati meeldinud ja nii ma ta fabulast ette võtsingi. Väljakutsesse sobib ka - raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba möödas. "Raudne kand" ilmus 1908. aastal, kuid sündmused selles toimuvad umbes 1910-1930, ma enam täpselt ei mäleta.

Võim - missugune suurepärane sõna! Sõnade kuningas! Mitte jumal ega maine vara, vaid võim. Tarvitage teda niikaua, kuni ta paneb teid üleni värisema. Võim!

Romaan on päeviku vormis, sotsialistide juhi naine Avis Everhard kirjeldab asjatut võitlust Oligarhia ehk Raudse kanna vastu. See on lihtsamalt öeldes ülemklassi piiritu võim tööliste üle. Naine peitis oma kirjutised ning need leiti sajandeid hiljem, nii on tekst üle puistatud joonealuste märkustega, kus 2600. aasta paiku üks õpetlane, kes leitud päevikut uurib, mitmeid seiku ja sündmusi kommenteerib. Avis ise alustab kirjutamist sellest, kuidas ta oma tulevast meest Ernestit kohtas. Päevikus on kirjeldatud Raudse kanna tõusmist võimule, sotsialistide tulutuid katseid töölisi säästa, Avise ja Ernesti põrandaalust tegevust ning tegevus kulmineerub (esimese) ülestõusuga Chicagos.

Oligarhid pidasid end metsloomade taltsutajaiks, inimelajate valitsejaiks. Nende jalge all asuv maapind vabises lakkamatust ülestõusude kõminast. Vägivaldne surm käis pidevalt nende kannul. Pomme, nuge ja kuule pidasid nad möirgava kuristikuelaja kihvadeks, keda selleks, et päästa inimkond tuli ilmtingimata taltsutada. Oligarhid pidasid end inimkonna päästjaiks, nendeks, kes kangelaslikult ja ennastsalgavalt viivad inimkonda kõrge eesmärgi poole.

Londoni loodud ühiskond oli pelutav, õnneks selliseks olevik kujunenud ei ole.  Sisult oli "Raudne kand" poliitiline ning raske, vajades sügavamat keskendumist kui kergemad romaanid, mida ma viimasel ajal olen neelanud. Siinkohal teeksin etteheite ka tõlkele, mõnes kohas oli lauseehitus väga veider ning juba seetõttu ei saanud mõttest päris aru. Mõtlemisainet andis ta aga rohkesti ning lõppmulje jäi mul positiivne.

Oli palju kergem näha vahvaid mehi surma minemas kui kuulda argpüksi anumas oma elu eest.

Ta väitis, et on rohkem õilsust selles, kui surelik elukübemeke tunneb end jumala sarnasena, kui et jumal tunnistab end jumaluseks.