Truman Capote'i "Külmavereliselt" on dokumentaalromaan eelmisel sajandil ameerikas toimunud kohutavast nelikmõrvast. Ühtlasi on tegu teedrajava teosega uue žanri tekkimisel ning ka esimese reaalsest mõrvast jutustava raamatuga, mida ma lugenud olen.

Raamat taastab 1959. aastal Kansases tapetud perekonna juhtumi, nii mõrvale eelnenu kui ka kurjategijate tabamiseni viinud sündmustiku. Herb Clutter, tema naine, tütar ja poeg olid kõige tavalisemad inimesed, kes elasid väikeses linnakeses oma argielu, kuni ühel hommikul leiti nende surnukehad. Uurimine läks raskelt, algsed niidiotsad viisid kõik tupikutesse, polnud kahtlusaluseid ega motiivi. Võimatuna näiv lugu siiski lahendati.

Kõikidest inimestest maa peal oli Cluttereid küll kõige vähem põhjust tappa.

Raamatus on palju rohkem kui lihtsalt kuriteo kirjeldus. Iga detaili romaanis on peenelt viimistletud, et hoolimata selgest lõppresultaadist lugejal põnev oleks. See lugu lihtsalt haaras endassening mul tekkis küll tunne, et kõik tegelased on tuttavad, kuigi neist varem midagi kuulnudki polnud. Üks põnevamaid hetki oli kohtuistung, kui polnud veel päris selge, mis karistus Perryle ja Dickile määratakse ning pinge kõige kõrgem oli. Sama huvitav oli jälgida meeste mõtteid ning teekonda, seda nii enne kui ka pärast mõrva. 

Ülesehituselt on kirjeldatud lugu nii mõrvatute, mõrvarite kui ka uurijate vaatevinklist. Iga tegelase motiivid on mõistetavad ning selge ka nende kurb kokkulangevus. Samas ei suuda ma ikka veel uskuda, et midagi niivõrd koledat ja võigast tõesti päriselt aset leida võis. See tapmine oli otses mõttes täiesti asjatu.