Loetud sai järjekordne väljakutse punkt - kaasaegse eesti kirjaniku teos - Jimi Ashilev "Kehade mets" (fabula).

Kuulnud olin sellest raamatust varem küll, kuid sisusse süvenenud polnud. "Kehade mets" võiks vabalt olla biograafia, kellegi tagasivaade oma posipõlvele, kus süütud lapsepõlvemängud asenduvad kooliaja rumalustega ning täiskasvanuks saamise raskustega. Kusjuures kordagi ei mainitud selle poisi nime. Naistega ta kontakti luua ei oska, rahuldust pakub vaid porno. Nii vabandabki poiss kõigi tüdrukute ees, kellele ta oma elus pettumuse on valmistanud. Laura. Karolin. Doris. Stella. Renate. Piia. Kui kõik sõnad saavad öeldud, on lugu läbi.

Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat, kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna.

"Kehade mets" on üsna omamoodi lugu, jälle vahetult aus, mistõttu meenutas veidi Stig Rästa "Minu Kennedy" algust, Stigi lapsepõlve ja noorukiea rumalusi. Mida kaugemale lugu arenes, seda enam see sarnasus kadus ning lõpuks oli neis ikka täiesti teine maailm. Kõige rohkem erinesid need teosed kindlasti stiili poolest. "Kehade mets" oli kindlasti unikaalsem ning mulle meeldis selle stiil, kus elulised seigad vaheldusid peategelase kaootilistes mõtetes ekslemisega. Kusjuures kordagi ei mainitud selle poisi nime. Tema maailmapilt on aga tavapärasest erinev ning üllatavalt paeluv. Kirjutasin siia välja ka paar stiilinäidet:

Kui lapsepõlve rohelise muruga mängumaa metafoori edasi venitada, siis mängumaa värava taga ootas mind hiiglaslik lihav tupp, mis pärlendas hommikuses kasteheinas udunimbuse loori all.

Ta oli selline vanaisa, keda vaadates ei jõudnud ära oodata, millal ometi saaks juba ise vanaks jääda. Millal ometi saaks juba ise vanaks jääda. Millal ometi saaks juba ise olla natuke elevandi moodi - aeglane, tark ja paksu nahaga.

Olin iseenda Nõukogude Liit. Olin iseenda radioaktiivne koer hinge lõputul polaarmaastikul. Olin ise süüdi.
Raamatu läbiv teema on kindlasti inimlähedus/-suhted: perega, koolikaaslastega, sõpradega, tüdrukutega. Olgu öeldud, meie peategelane on selles üsna äpu. Ta on teistmoodi ning enamik ei mõista teda. Üks oluline teema on veel ka koolikiusamine, selle kõige hullemas vormis, nii nagu meil siin Eestis tegelikult on. Mind on ka kiusatud ning saan kinnitada, kui ehe see kirjeldus on. Olemas oli see miski, mis noorteromaanis "Lootuse õunakook" vajaka jäi. Uudne oli mu jaoks asja kujutamine kiusaja vaatepunktist.

Teadsin, et ma polnud kunagi normaalne olnudki, aga ma ei osanud end siiski kunagi vaadelda kui erilist jõhkardit, koolikiusajat. Ma otsisin sõpru ja tahtsin kuhugi kuuluda. Mu eesmärk ei olnud teistele liiga teha. See polnud esimene mõte, mis mul hommikul ärgates pähe tuli.

Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Armastus on see, mida sa teisele inimesele teed. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu.

Nad panid oma armastuse saiakestesse. Aga nad panid seda sinna liiga palju. Nad küpsetasid kogu armastuse ära ja viisid turule laste, tuvide ja partide kõhurõõmuks.

Raamatu eripäraks on omamoodi stiil, mis igale lugejale kindlasti ei sobi. Samuti võib šokeerida selle ausus, mis erineb suuresti enamikust tänapäeva teostest, kus argist ilustatakse ja/või peidetakse. Kui need paar asja ei häiri, siis soovitan lugeda. Mulle see stiil sobis ning kunagi loen loodetavasti ka Ashilevi esikromaani.