"The Ice Twins" on põnevik ning seetõttu jääb see postitus üsna pealiskaudseks, et mitte lugemiselamust rikkuda. Raamatu võitsin Facebooki loosis Lugemise väljakutse grupis. Huvi tekkis küll juba varem, siis kui seda samas grupis esmakordselt tutvustati. 

Sarah ning Angus Moorcroftil oli ideaalne perekond, kuni Lydia, üks nende imeilusatest blondidest kaksikutest kuueaastaselt traagiliselt hukkus. Poolteist aastat hiljem on nad endiselt leinas, murtud kuid lisaks veel ka pankroti äärel, otsustades viimases hädas oma Londoni maja maha müüa. Isa Angus on pärandusena saanud pisikese saarekese Šotimaa ranniku lähedal koos sellel asuva tuletorni ning majakesega, kuhu kolitakse. Tundub, et asjad liiguvad paremuse poole, kuni ellujäänud kaksik Kristie hakkab väitma, et on hoopis surnud õde Lydia. Kellelgi ei tulnud varem pähe mõtetki kahelda, et just Lydia hukkus, kuna ellujäänud kaksik ütles nii. Peale tema sõnade ei ole kuskilt kinni hakata. Tasapisi hakkab selguma, mis sel saatuslikul päeval ikkagi juhtus.

Põnevikule omaselt oli raamatus parajalt pinev õhkkond. Šoti saareke oli valitud väga heaks paigaks sündmustikule ning vähemalt minu kujutlusvõime hakkas korralikult tööle, et seda maaliliselt ette kujutada. Vahepeal oli küll igav ka, aga kokkuvõttes mulle romaan meeldis. Probleem, mis teoses esines oli samuti huvitav, nimelt kuidas teha vahet täiesti identsetel kaksikutel.

Kui populaarse põneviku "Tüdruk rongis" puhul mulle absoluutselt ei meeldinud lõpplahendus, siis siin raamatus oli lugu väga hästi lahendatud.