Lugesin lõpuks läbi Lars Kepleri krimiromaanid. Muide, ma varem ei teadnudki, et selle nime tagant kirjutab abielupaar, aga autorit on varemgi mitu korda soovitatud ja piilusin isegi raamatukogus neid raamatuid korra, aga kuna need olid nii paksud, lükkasin lugemist kogu aeg edasi, põhjendades endale, et jõuan sama ajaga mitu õhemat teost läbi saada. Telefoni ja fabula abiga kulus neljale raamatule aga vaid nädal aega.

"Hüpnotisöör" fabula

Ühe pere ema, isa ja väike tüdruk on jõhkralt tapetud, lausa tükeldatud. Veretööl jäi ellu vaid poeg, kes lamab raskete vigastustega haiglas. Kuskil on veel ka vanem õde ning uurija Joona Linna otsustab kasutada hüpnotisööri abi, et neiut leida püüda. Äkki saab teda veel päästa. Hüpnoosi tagajärgi ei oska keegi ette näha ja ohtu satub veel mitu inimelu.

Sain kohe lugema hakates aru, miks raamat nii populaarne on. Kuigi ta oli suhteliselt paks, läks lugemine kiirelt, kuna peatükid olid lühikesed. Samuti olid lühikesed ja kerged ka laused. Väga lugedes mõtlema ei pidanud ning mulle ei meeldinud, et lugejana oli vähe võimalust arvata, kes on põhiline kurikael. Kindlasti loen autori raamatuid edasi, seda siis põnevuse tõttu. Ainuke igav osa oli hüpnotisöör Eriku meenutused hüpnotiseerimise ajast. Meetoditest oli küll huvitav kuulda, kuid ülejäänud teoses lasuv pinge selles peatükis puudus. 

"Painajalik leping" fabula

Stockholmi lähedalt leitakse saarestikus triivimas jaht ning selle kajutist surnud naine. Teised pardal olnud on kadunud ning ei ilmu välja ka pärast mitu päeva väldanud otsinguid. Surnud tüdruku õe korterit külastades trehvab Joona mõrtsukat, kes osutub osavaks palgamõrvariks ning pääseb põgenema. Kusjuures see pole tema juhtumgi, kuid ei anna mehele asu. Lisaks leitakse samal ajal Stockholmist poodud mees, kes esmapilgul kadunutega kuidagi seotud ei tundu olevat.

Poodu nägu on kahvatud nagu märg suhkur,

Neist neljast ütleksin, et kõige igavam raamat, ei paelunud mind see relvakaubanduse ümber käiv trall. Kõige rohkem selles teoses šokeeris mind, kuidas inimesed teistest üldse ei hooli ning hädas olevale võõrale keeratakse selg.

"Tuletunnistaja" fabula

Pahuksisse sattunud noorte neidude asutuses toimub mõrv. Leitud laip on säärases asendis nagu ka kaanepildil, kuid verd on muidugi kõvast rohkem, siiski mitte tüdruku kehal. Esmaseks kahtlusaluseks saab teine asutuse kasvandik Vicky, kes öösel põgenenud on. Peagi ilmub ta välja, kaaperdab auto koos 4-aastase põngerjaga ning kaob taas, seekord üsna jäljetult. Kuigi kõik jäljed viitavad Vickyle, usub Joona, et tüdruk on süütu ning asub lugu uurima, hoolimata sellest, et teda keelatakse. Kuidagi paigutub sündmustesse veel ka meedium Flora, kes väidetavalt vaimudega suhelda suudab.

"Uneliivamees" fabula

13 aastat tagasi sai Joona Linna kätte jõhkra sarimõrvari, kes seejärel psühiaatriahaiglas kinnisse osakonda paigutatakse. Isegi vangistuses suutis mees hävitada Joona partneri perekonna, sest kurjategija paariline jäi vabadusse. Politseil pole ühtki niidiotsa ning uurimine lõpetatakse, kuni välja ilmub kuus aastat tagasi surnuks tunnistatud poiss.

Lars Kepleri fenomeeniks on kindlasti šokeeriv jõhkrus, millega igas osas võikaid kuritegusid läbi viiakse. Kindlasti ei piirdu lugu ühe roimaga, kui verd juba lendama hakkab, siis mitmes suunast korraga. Loomulikult kistakse üles ka kõik minevikuprobleemid, mis vahest on veel jubedamadki, kui olevik. Raamatuid läbib ühise joonena ka oskus iga peatükk nii lõpetada, et põnevus ei lase raamatut edasi lugemata käest panna. Eriti, kuna peatükid on lühikesed. Nii leidsingi end mitmel ööl kalleid unetunde lugemisele kulutamas. Kokkuvõttes meeldis mulle kõige rohkem kolmas osa, sest sellel oli kõige rohkem pöördeid, mida ma ette näha ei suutnud ning kogu ülesehitus tundus kõige usutavam.

Soovitan kriminullide fännidele, aga hoiatan veel kord, et kõik lood on erakordselt jõhkrad! Põhjamaa krimi on ikka ääretult sünge, nii palju laipu ja vägivalda.