XXXII ehk 257 peatükki, 291 lehekülge

Väljakutse nõuab, et läbi tuleb lugeda teos, mis räägib konkreetsest ajaloosündmusest. Niipea, kui prantslase Laurent Binet' dokumentaalromaan "HHhH" mulle Varraku ilmuva lektüüri nimekirjas silma torkas, teadsin, et see sobib kui rusikas silma auku. Raamatu huvitav pealkiri on lühend, mis pikemalt kõlab: "Himmlers Hirn heisst Heydrich - Himmleri aju nimi on Heydrich". Ajaloosündmus, mille autor hirmutava tõepäraga lehtedele jäädvustab, on slovaki ja tšehhi atentaat Heydrichile, missioon "Antropoid".

Osav kelm. Silmamoondaja. Või nojah ... romaanikirjanik.

Teost on raske liigitada. See ei ole sujuv sündmuste ülevaade, vaid pooled peatükid on autori mõtted, kommentaarid teistele teostele ja ka üsna suvalistena tunduvad seigad. Kordagi ei jäänud muljet nagu loeks ajalooõpikut, igav ka ei hakka. See-eest saab atentaadist põhjaliku ülevaate, samuti loo keskmes olevatest ajaloolistest isikutest - Heydrich, Gabčik, Kubiš. Ei suuda meenutada küll, et sellest olulisest sündmusest koolitunnis koolnud oleks.

Ei, see ei ole väljamõeldis! Mille hea pärast peaksin ma tahtmagi "välja mõelda" natsismi?

Laurent Binet maadleb kogu teose vältel küsimusega, kui palju tema romaanist peaks olema üks-ühele faktid, kui palju väljamõeldud dialoog. Ta on lugenud pea iga raamatut, mis missioonist "Antropoid" räägib ning oskab täpselt välja tuua, mis on päris ja mis mitte. Niisiis teavitab autor lugejat iga kord, kui ta ise mõnda pisikest detaili tõestada ei suuda. Näiteks üks probleem, mida ta mitu korda puudutab on Heydrichi sõidutanud Mercedese värv. Oli masin must või tumeroheline? See tundub mõttetu pisiasjana, kuid ometi vaidles vaevalt aasta tagasi internetikogukond ühe kleidi värvi üle. 

Mu lugu on auklik nagu romaan, kuid tavapärases romaanis on jutustaja see, kes otsustab aukude paigutuse, minul aga seda voli ei ole, sest ma olen oma täpsusihaluse ori.

Nagu sõjaromaanile kohane, leidus siin hulganisti kurbi sõjalugusid. Eriti härdaks muudab meele atentaadi enda sooritajate lootus ja saatus. Kui Prahasse sõitsid nad mõtetega, et pole midagi kaotada, siis kohapeal see muutus. Muidugi mõrvati hiljem kõik, kes kahe noormehega kokku olid puutunud.

Kes on surnud, on surnud, ja neil on meie austusest ükspuha. Kuid see tähendab midagi meie endi, elusate jaoks. Sellel, keda mälestatakse, pole mälust mingit kasu, küll aga sellel, kes mälu kasutab. Selleks, et mis tahes asi tungiks mällu, tuleb see esmalt muuta kirjanduseks. See on kole, kuid nii see on.

"HHhH" nendib sama moodi kui Doerri "Kõik see silmale nähtamatu valgus", et paljud lood kaovad koos nende läbielajatega unustusehõlma. Mida kirja ei panda, seda ajalugu ei mäleta. Veel enamgi, ajalugu jäädakse uskuma nii, kui see on raamatutesse trükitud, kui midaga ka oli teistmoodi, siis tänapäeval ei oska enam keegi öelda. Nii jääbki õhku vastamata küsimusi.

Kokkuvõttes oli see väga huvitav lugemine, minu jaoks jälle midagi uut. Lubasin ju aasta alguseski, et proovin oma mugavustsoonist võimalikult palju välja lugeda. Siiani olen ainult positiivseid üllatusi saanud, kuivõrd erinevad raamatud mulle meeldida võivad. Soovitan kindlasti kõigile ajaloohuvilistele.