Eesti muinasjutud on hoopis teisest puust kui lastele ilusaks räägitud Punamütsike, Lumivalguke, Okasroosike. Printse ja printsesse kohtab harva, pigem rändavad ringi erinevad metsloomad-linnud, kavalad talupojad ja muidugi Vanapagan. Samas on meil olemas variante ka tuntumatest lugudest: pilvedesse kasvav oavars, söödav majake, metsas eksinud lapsed, keda vanamoor nahka pistmiseks nuumab.
Tegelased on metsaga seotud väga erineval moel: üks elab ise paksus laanes, teine eksib sinna ära, kolmanda tee viib metsast läbi, neljas tuleb abi otsima, viies saadetakse ülesannet täitma.

Häid sõnu on selle kogumiku kohta öelda palju. Mulle väga meeldis peatükkide liigendus ning eessõnad. Muinasjuttude valik oli rikkalik, lood väga erinevad: oli lollust, kurbust, kavalust, tarkust, nalja. Nii mõneski tegelases võis ära tunda iseenda või mõne tuttava. Üldiselt meeldisid mulle rohkem veidi pikemad lood ning 1-2leheküljelised nii palju emotsiooni ei pakkunud Minu vaieldamatu lemmik oli lugu kahest külmast, kes kaupmeest ning metsameest kimbutasid. 

Muinasjutte peaks minu arvates lugema paar tükki korraga, muidu sulavad kõik üheks kokku, eriti just need lühemad. Kui igal õhtu üks lugeda, siis jagub sellest raamatust ju lausa 100 päevaks! Lugeda kindlasti soovitan, sest eesti muinasjuttudega just tihti kokku ei puutu ja tore oleks, kui need rohkem leviksid. Igaüks leiab siit kindlasti mõne loo, mis teda puudutab, ajab ta siis naerma või paneb mõtlema. Metsa kõrval on eestlastele oluline alati olnud ka meri, vahva oleks ka selle teemaga muinasjutte lugeda