Politseiniku töö on selline, et vahel tuleb surmaga silmitsi seista. Ikka ja jälle tuleb ette, et meid ähvardatakse küll kirveste ja vasarate, raudkangide, nugade, katkiste õllepudelite, haavlipüsside ja muude tulirelvadega. Ja kes seda ette teab, kui kaua inimene vee peal püsib ja millal enam ei püsi. Seda ei või kunagi teada, eks ole? Me oleme kõik mingil hetkel püksi lasknud. Kes pole, ei ole ju mingi õige politseinik, või mis? Meie töö on lihtsalt selline, et vahetevahel lööb laine üle pea.

Carl peab lisaks lootusena näivale uurimisele üle saama isiklikust traumast seoses eelmise juhtumiga. Teda kuul vaid riivas, kuid tulistamises üks tema kaaslastest suri ja teine jäi halvatuks. Mehel on selline iseloom, et teised temaga koos töötada ei taha ja nii näeb mõrvaosakonna ülem hea lahendusena Carli üks uude osakonda sokutada. 

Iseenda arvates oli ta üks parimaid uurijaid, kes oli kunagi Taani kuningriigi pinnal tegutsenud - kuidas sai küll juhtuda, et tal oli midagi niivõrd elementaarset kahe silma vahele jäänud?

Alguses vahelduvad kordamööda peatükid Meretest aastal 2002 ja Carlist aastal 2007. Kui jõutakse naise kadumiseni, siis jääb temast rääkivaid osi aina harvemaks, kuna tema uus elu puuris on üsna üksluine. Carl eksleb alguses mööda juba uuritud rada, kuid siis hakkab avastama niidiotsi, mis eelmistel leidmata on jäänud. Suureks abiks on talle seejuures Assad. Mulle tundus süürlasest abiline kompetentsemanagi kui kogenud kriminaalkomissaar ise. Lahenduse tabasin küll ammu enne neid ära, sest Merete loo ja detektiivi oma vihjed jooksid üsna ruttu kokku. Põnev oli ikkagi lõpuni, sest lugu oli üsna omapärane ja mulle nii meeldis Assadi tegelane.