Reeli Reinaus sai romaaniga "Suhkrust ja jahust" Tänapäeva noorsooromaani võistlusel 2014. aastal II koha ja nii sai mul järgmine täidetud väljakutse punkt. Ma saan selle raamatu fenomeenist aru, kuid erilist lugemiselamust see mulle ei pakkunud, olles pigem lihtsalt kiire ajaviite lugemine. Plusspunktid võib selle eest küll anda, et tegevus oli kergesti jälgitav. Seda tänu tihedale tegevusele, kus kirjeldustele ruumi ei raisatud, pigem domineeris dialoog.

Ühte Tallinna kesklinna kooli tuleb uus tüdruk Mia, kes lööb kohe laineid oma erakordselt seksika välimuse ja väljakutsuva käitumisega. Tüdrukud klatšivad teda taga, poisid vahivad suurisilmi, aga sõpradeks saab ta vaid ühega oma klassiõdedest: Johannaga. Siiani täiesti tavalist teismeliseelu elanud neiu kistakse nüüd lõpmatute klubipidude ja alkoholi maailma. Lisaks tuleb Mia lagedale ideega, kuidas raha kokku ajada. Nad hakkavad seda meestelt välja petma ja elu on mõnda aega nagu lill, sest loomulikult et saa pidu ja trall lõputult kesta ja lõpp on äärmiselt halvaendeline.

Mõtlesin rahale, mida ei olnud kunagi küllalt, ja mida rohkem seda oli, seda rohkem ma seda vajasin. Raha lakkamatu nõiaring. 

Esimene asi, mis mind häirima hakkas oli see, et lugu jutustati nelja tegelase kaudu, nii et Johanna vaatepunkt oli mina-vormis, aga teised kolmandas isikus. Tavaliselt tekib kangelannadega side, kui tegevus nende silme läbi toimub, aga Johannat ma jälestasin, mõistmata, kuidas keegi aina rumalamaid otsuseid vastu saab võtta.

Teiseks olid tegelased minu meelest liiga äärmuslikud või ka stereotüüpsed. Johanna silmarõõmuks on temast aasta vanem poiss, kes on klassi kõige popim, teeb sporti, aga ei joo. Lisaks on tal paigas kõik tulevikuplaanid nagu unistusteprintsile kohane. Veel on loos sama klassi hall hiireke, kiusamise ohver, kes liblikana muutuse läbi teeb ja kohe sõbrad saab. Kõige usutavamaks peaksin üllataval kombel hoopis Miat, keda rohkem arendatud on. Tema motiive põhjendab minevik. 

Mulle väga meeldis lõpplahendus, mis hoolimata ettearvatavast süžeeliinist jahmatas mind. Üldmulje romaanist jäi siiski üsna neutraalseks, sest mulle ei sümpatiseeri absoluutselt teosed, kus nii suur osa tegevusest ümber alkoholi keerleb. Lugu polnud ka enam nii šokeeriv, sest omajagu on saanud loetud raamatuid, kus sellised "judinaid tekitavad" tüdrukud tegelasteks on. 

Kui "Suhkrust ja jahust" meeldib, siis Abigail Haasi "Dangerous Girls" ka või Gillian Flynni raamatud.