Viimati raamatukogus käies pingutasin reavahesid ja riiuleid lugeda, et teada saada, mis raamatu lugemise väljakutse mulle seekord pähe määrib. Catherine Cooksoni romaane ma varem lugenud ei ole, kuigi Mallenite triloogia on emal riiulis olemas. Vasakult kaheksas raamat oli aga "Hamilton". Tagakaaneteksti ja kena kujudnuse põhjal jäi mulle meelde, et lugu on hobusest ja tüdrukust. Suksul nimega Hamilton on tõesti teoses suur roll, ainult et tegu polnud päris loomaga, vaid ta oli välja mõeldud.
... sel hetkel juhtus minuga midagi imelikku ja üllatavat: ma nägin äkitselt uhket hobust, kes kihutas ta pea kohal galoppi. ... Mu suu vajus ammuli, sest kuigi see olevus sõitis galoppi, oli ta pea minu poole pööratud; tema silmad olid targad ja mõistvad ning ta just nagu naeratas mulle.
Pisikesest saati füüsilise puudega elanud Maisie lapsepõlv oli raske ning ta ei väärtusta end seetõttu. Ta üks käsi on teisest lühem ning kui ainus sõbrannagi halva partii tegemise kartuses temaga enam ei suhtle, abiellub naine esimese mehega, kes soovi avaldab ning ei kehtesta end ka siis, kui too osutub jõhkardiks. Maisie elu on kohutav ning kui tundub, et hullemaks minna ei saa, läheb siiski. Ta talub kõike kohati vaid oma kujutletava kaaslase tõttu, kurvematelgi hetkedel puhkes naine naerma, nähes Hamiltoni talle liiga teinud inimesele jalaga tagumikku andmas.
Sündmustik on Maisie abikaasa vaimse ja füüsilise terrori tõttu rusuv, aga samas muigasin iga paarikümne lehe tagant: küll tegi nalja Hamilton, siis jälle peategelase kummaline naiivne elutarkus. Talle oli seetõttu kerge kaasa elada, ootasin iga peatükk, et nüüd naine end lõpuks kokku võtaks. Aastaid läheb küll aega, kuid ta saab sellega hakkama ja elu pöördub paremuse poole.
Ja miks pidi ema, kes polnud kuskilt otsast tavaline, abielluma George'i-taolise mehega, kes oli läbi ja lõhki tavaline - suitsetas ja jõi, kasutas sõimusõnu, naeris palju ja kõvasti, kes süües matsutas ja luristas?
Romaan annab tugeva sõnumi, et iseendaga või siis kujutletava sõbraga vestlemine ei ole vale, eriti raskes olukorras. Muidugi on tähtis ka, et pealispilt on petlik ning kunagi ei tea, milline koletis võib viisakas naabrimehes või -naises koduseinte vahel peituda.
Ma ei uskunud, et suudan talle kunagi May öelda. Ta polnud põrmugi mai moodi. Maikuus puud õitsevad ja lõhnavad meeldivalt ja on suvekuulutajad. Preili Stickle meenutas mulle karuohakat, mis pole just igaühe meelistaim. Aga ta oli olnud minu vastu väga lahke.
Ma ei ole midagi niivõrd jaburat, aga samas sünget varem lugenud. Ainuke, millega oskan kõrvutada on Rowlingu eluloost rääkiv film, mis mulle väga meeldis. Soovitan neile, kellele meeldivad tugevate naiskarakteritega lood, eriti sellised, kus eluraskusi ületatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar