16. sünnipäeval laulatatakse Elisa äkitselt naaberriigi kuningaga ning saadetakse naabervaldustesse. Kuigi neiu kannab jumala valitu (The Chosen One) märki ehk sinist kalliskivi nabaaugus, on ta siiani jäänud oma vanema, ilusama ja peenema õe Alodia varju, leides lohutust söömisest ning pühadesse tekstidesse süvenemisest. Kunagi tulevikus peab neiu korda saatma jumala tahte, kuid mis see on, ei oska keegi talle öelda. Igal sajandil sünnib üks valitu, osad neist täidavad oma ülesande, teised mitte, kusjuures keskmine eluiga on neil väga lühike. Abikaasa paleesse jõudes selgub, et kuningas peab abielu Elisaga saladusena, riiki ähvardab kallaletung ning neiul tuleb varjul hoida ka fakti, et ta valitu on. Enne kui tüdruk oma uue eluga harjuda jõuab, röövitakse ta une pealt ning veetakse üle kõrbe sõjakoldesse. Pärast rida seiklusi jõuab Elisa siiski paleesse tagasi, aga tunduvalt muutununa.

You ... were already willing to be heroes. You didn't need to be chosen. But I would have done nothing, become nothing, were it not for this thing inside me. So you see, God picked me because I was unworthy.

Kõige rohkem meeldis mulle teose juures kiire tempo, pidevalt toimus midagi ja igavaid osi, kust end läbi närida, praktiliselt polnudki. Tegu oli küll fantaasiamaailmaga, aga lugu tundus kuidagi reaalne. Kui mõne teise kiiretempolise raamatu juures tekib küsimus, et millal tegelased kõige selle seiklemise ja võitlemise ja põgenemise vahel süüa või end kergendada jõuavad, siis siin seda küsimust ei tekkinud. Elisa isust ja einetest sai lugeda küll ja küll. Veel meeldis mulle väga stseen, kus ta kinni püüti, kuna tuli peidust välja selleks, et pissida. Mõni teine autor oleks sama süžee triloogia peale ära jaganud, aga see oli alles esimene osa. Kusjuures lõpp oli nii terviklik, et vajadust järje järele ma hetkel ei tunne.

Honor from death is a myth. Invented by the war torn to make sense of the horrific. If we die, it will be so that others may live. Truly honorable death, the only honorable death, is the one that enables life.

Elisa oli nauditav peategelane, olles ühtlasi nii printsess kui ka jumala valitu, oli ta üllatavalt tavaline. Rääkimata veel sellest, et ta oli paks, nagu ta isegi lugejale mitu korda meelde tuletab. Kohati tekkis küll mulje, et see oli sisse kirjutatud selleks, et raamat millegi poolest teistest sama žanri esindajatest erineks. Igatahes oli neiu areng muljetavaldav. Teda pandi pidevalt proovile ning Elisa tuli kõigega toime. Seikluste käigus lisandusid teadmised, vähenesid kilod.

Noortele suunatud fantaasiaromaanides on tihti liialdatud romantikaga ning välimuse idealiseerimisega, kuid "The Girl of Fire and Thorns" jäi mõnusalt piiri peale. Esimest oli täpselt parajalt, teist võib-olla natuke liiga palju (Elisa rööviti ja kui ta ärkas ning oma vangistajat nägi, siis esimene mõte oli, et nii pikkade ripsmetega poissi pole enne näinud, või midagi sarnast).