Sarah Moore Fitzgerald "Lootuse õunakook"

Aga siis, just sel hetkel, kui maailm näib kõige kõledam, hiilib veebruar ligi nagu parim sõber, keda sa pole tükk aega näinud, ja koputab sulle õlale.

Oscar on tore poiss, kes sõbrustab oma naabri Megiga. Tüdruku pere otsustab kolida pooleks aastaks Uus-Meremaale ja laste suhtlus jääb aina harvemaks, kuni tuleb kõne, et poiss on kadunud, ilmselt uppunud. Pere sõidab kolm kuud varem koju tagasi ning Meg ei taha uskuda, et tema parim sõber võis teha enesetapu ning asub koos tolle noorema venna Steviega uurima, mis värk ikkagi on. Megi äraoleku ajal on Oscariga kahtlaselt lähedaseks saanud alles linna kolinud iludus Paloma, kuid asjad pole päris nii, nagu esmalt näib. Loos on olulisel kohal imehead õunakoogid, mida Oscar küpsetada oskab.

Aga see pole tavaline õunakook. See on lootuse õunakook. Kui olete suutäie hammustanud, paistab terve maailm peaaegu täiesti teistsugune. Asjad hakkavad muutuma ja selleks ajaks, kui olete terve lõigu ära söönud. taipate, et kõik saab korda.

Esiteks, tahaks ma Oscari õunakooki proovida, teiseks Palomale vastu pead virutada.

Ei tohiks inimestele käega lüüa, kui nad kaovad. Ei tohiks öelda: "Kohutavalt kahju, aga noh, nii see on." Tegelikult on kellegi kadumine hoopis märguanne kõigile, et tuleb otsima minna ja muudkui otsida ning mitte jätta enne, kui neil on küünealused mullased.

Varateismelistele suunatud raamatuna romanssi siit ei leia, läbiv teema on sõprus, lojaalsus, ustavus, aga ka koolikiusamine, isegi suitsiid. Viimaseni viisid lihtsalt öeldes rumalad väikesed tüdrukud, üks, kes tahab olla maailma naba, ja teine, kes ei tabanud oma tähtsust ära. Süüdlasi on loos muidugi mitu, aga üks oli eriti südametu ning tema motiivid jäid mu jaoks põhjendamatuteks.

... sõprus kas on või ei ole. Sellele ei tohiks kunagi seada tingimusi - seda ei peaks kunagi selgitama ega välja vabandama.

Mõte, mille raamat mulle andis on see, kui kiiresti olukord võib muutuda ning kui kogu aeg kursis toimuvaga ei ole, siis võib sulle petlik mulje jäädagi, et kõik on korras. Meg mäletas Oscarit kui lahket poissi, kellega kõik tahtsid sõbrad olla, kuid vaid kolme kuuga, mil tüdruk ära jõudis olla, sai temast klassi heidik.

Maailm on südametu, aga mitte alati sellepärast, et inimesed ei hooli. Mõnikord sellepärast, et nad on kimbatuses või ei tea, mida öelda, või siis ei suuda nad lihtsalt kannatavale inimesele silma vaadata.