Raamatutega kipub olema nii, et mõnel hetkel lugedes võib teos rohkem meeldida/mõjuda, kui teisel hetkel. Ma olin Atwoodi romaani "The Handmaid's Tale" lugemist niiiiiiii kaua oodanud, kuid pidin pettuma ning tahangi selle vale hetke valimise kaela ajada. Hetkel on mul kindel plaan see kunagi uuesti käsile võtta.
Lugu ise on klassikalisest düstoopiaühiskonnast, kus k õ i k e normid-keelud piiravad. Erineb see teistest selle poolest, et keskpuntkis on naise roll ühiskonnas, mistõttu lugu feministlikuks tembeldatakse. Handmaid ehk teenijanna on viljakas naine, kel pole ühtki õigust, ainult sund lapsi teha. Kusjuures see tegevus on ka väga rangelt mingitesse piiridesse surutud ning mingitest tunnetest ei saa juttugi olla.
Säärases väärastunud ühiskonnas kohtab loomulikult vastupanu ning põrandaaluseid organisatsioone. Mis mulle meeldis oli see, et erinevalt noorteromaanidest ei oldud varmad valitsevat korda kukutama, vaid lugejale anti kerge ülevaade ja oligi kõik, elu läks edasi, midagi ei saanud otsa. Lõpp on iga lugeja enda mõelda, kuid boonuseks on pilguheit tulevikku, aastasse 2195, kui kõik taas muutunud on.
Peategelase nime teada ei saanudki, raamatus öeldi väga tabavalt, et nimi on endale kasutu, vaid teistele oluline. Niisis tuleb teda nimetada Offred, nagu seda teeb ühiskond, Fredi titemasin. Tema lugu on huvitav, kuid räägitud katkendlikult, oleviku, mineviku ja mõtete vahel hüpeldes, mistõttu peab lugemisse rohkem süvenema. Loo juures hoidis mind kõige rohkem möödunud aja katked, mis aitasid mõista, miks on maailm selliseks muutunud. Siin tuli minu jaoks välja ka suurem error, kuidas inimesed kõigega liiga rahulikult leppisid.
Ma ei oskagi öelda, miks see raamat mulle praegu erilist muljet ei jätnud, meeldis küll. Võib-olla olen liiga palju neid düstoopiaromaane lugenud ning žanr on mu jaoks end hetkel ammendanud. Mäletan, et Huxley "Hea uus ilm" pani ikka palju sügavamalt mõtlema.
Lugemise väljakutses läheb see siis originaalkeeles loetud teose punkti alla.
Seevastu "Jänkimehe kroonika" oli minu jaoks suur positiivne üllatus, nagu ikka teosed, mille midagi teadmata kätte võtad ja siis naudid. Haarasin ta hommikul riiulist kaasa, et kooli sõites lugeda, hea õhuke 60 lehekülge, mis koti kaalu ei kergita.
Autor Evald Tammlaan oli ajakirjanik ning see lühike raamat sisaldab katkendeid tema kirjatükkidest: on katkendeid kirjadest, arvustus oma loomingu kohta, jupikesi igapäevaelust. Jutud on lühikesed, aga tabavad. Kirja on pandud 1930-te eluolud, kuid kõigest kumavad läbi eestlaslikud jooned, mis tänapäeval ikka täpselt samasugused. Kohati võttis täitsa muigama.
"Osta mulle ader, isa," palus väike poiss.
"Ei ole," üteldi esimeses mänguasjade kaupluses. Teises vaadati mulle hoopis imeliku pilguga otsa ja pakuti soomustanki, püssi, mõõka, millel on päris läikiv tera. Siis veel igasuguseid kiivreid, soomusriideid ja muud tapavahendeid.
"Ehk saaks siis vähemalt äkkegi," ütles väikemees. "Nüüd tuleb kevad ja mis ma siis liivakastis Nakile järele rakendan?"
Aga kui kõik kauplused olid käidud läbi, siis selgus, et ei saa ikkagi rakendada muud kui soomustanki või suurtükki.
Kui satub ette see teos, soovitan kindlasti lugeda. Minu tekkis kohe kirjaniku vastu suurem huvi, uurin, kas saan kuskilt ka "Jänkimehed kirjad" või tema näidend, millest siingi kirjutas, "Valge lagendik".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar