Olete lugenud sarja "Musta võluri triloogia", autoriks austraallane Trudi Canavan?
Kui ei, siis ruttu lugema, sest see on täis põnevust ja maagiat. Selle aasta lugemise väljakutse nõuab ka ühe võlukunsti raamatu lugemist, nii et kui raamatukogus mulle sarja eellugu ette juhtus, teadsin kohe, et see minuga koju tuleb.
"The Magician's Apprentice" algab Kyralia põhjaosas piiri lähedal väikeses külakeses Mandryn, kus ravitsejaks pürgival Tessial võluvõimed avalduvad. Temast saab kohaliku maagi Lord Dakoni õplane. Peagi liigub sündmustik kodust kaugele, sest naaberriik Sachaka ei mahuta enam kõiki oma võlureid ära ning osa neist otsustab Kyralia vallutada. Mööda maad rännates pannakse proovile nii Tessia maagiaõpingud kui ka ravitsejaoskused.
See fantaasiaromaan sobib lugeda ka siis, kui sari ise lugemata, sest sündmused toimuvad mitusada aastat enne triloogia keskmes oleva Võlurite gildi loomist. Õigupoolest, saab sealt aimu, kuidas gild üldse olema sai. Canavan on selle eellooga süvenenudki oma loodud maailma ajalukku, seletades mitme koha tekkelugusid. Sinna ümber on kirjutatud ka sõjalugu, mis mulle paraku kesiseks, sest suur osa raamatust oli mööda maad rändamine ning lahingud jäid nõrgaks ning ka ebaloogilisteks.
Lisaks Tessiale ning tema kaaskondlastele, on üheks tegelaseks Stara, kelle kaudu näeme naiste ahistamist Sachaka ühiskonnas. Temast meeldis mulle isegi rohkem lugeda, kui Kyralia võluritest, aga ülejäänud loost oli tema oma täiesti eraldi ning lõpuks kohtusid süžeeliinid reaalselt umbes pooleks leheküljeks. Materjali Starast oli terve eraldi raamatu jagu ning lugu jäi üpriski põnevas kohas veel pooleli. Mulle oleks tema lugu eraldi teosena rohkem meeldinud.
Ka ülejäänud romaani oleks tegelikult andnud pikemaks venitada, seega mulle tegelikult meeldis, et autor oli kõik ühte paksu raamatusse mahutanud, mitte eellooks uut triloogiat kirjutanud, sest järellugu on sellisel kujul juba olemas ning plaanis ka kunagi käsile võtta.
See kord läksid pildid veidi untsu, ei saanud piisavalt valgust ja pildid tulid liiga udused, aga pole vast hullu.
Ka ülejäänud romaani oleks tegelikult andnud pikemaks venitada, seega mulle tegelikult meeldis, et autor oli kõik ühte paksu raamatusse mahutanud, mitte eellooks uut triloogiat kirjutanud, sest järellugu on sellisel kujul juba olemas ning plaanis ka kunagi käsile võtta.
See kord läksid pildid veidi untsu, ei saanud piisavalt valgust ja pildid tulid liiga udused, aga pole vast hullu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar