Kas te teadsite, et Andrus Kivirähki romaan "Rehepapp ehk November" tähistab sel aastal juba oma 15. sünnipäeva? Nähes ilmavalgust 2000. aastal sobib ta 2016. aasta lugemise väljakutsesse nagu valatult. Vanust tal niisiis üksjagu juba on, kuid sobib ideaalselt tänavu lugemiseks, sest selle ajaga palju muutunud ei ole. Eestlase lemmiktoit on ikka eestlane, häda vastu otsitase abi viinapudelist jne.
Tegevus toimub kuskil 19. sajandi novembrikuus ning kirjeldab külarahva argielu 30 päeva vältel. Iga tegelane on küll erinev, kuid silmanähtavalt on kõik eestlased. Mulle meeldis, et naisi oli näidatud pigem tugevatena: kui mees metsa ära eksis, päästis naine ta ära jne. Seevastu ei sallinud ma, et rohkem oli keskendutud rahvuse halbadele külgedele nagu saamahimu ning vähem parematele, nagu isamaa-armastus.
Inimesed külas kogu aeg omakeskis nääklesid. Nende põhiline aja veetmise viis oli üksteise tagant varastamine ja kui keegi juhtus saama midagi eriti head, siis hakkas omanik seda taga otsima ning keeras tavaliselt valed majapidamised tagurpidi. Ometigi valitses eestlaste vahel täielik üksmeel, kui see oli seotud mõisaga. "Mis eestlase maal, see eestlase oma," ütlesid nad, ning tegid mõisaaida tühjaks. Taoline suhtumine on kindlasti säilinud tänapäevalgi. Eestlase lemmiktoit on ikka teine eestlane, kuni (!) mängu tuleb mõni võõramaalane. Avalikult küll nii väga rassistid ei olda, kui kodus nii mõnigi kirub või hoopis kardab pagulaskriisi. Saksid vähemalt olid rikkad, nende tagant sai varastada...
Romaani "Rehepapp ehk November" sündmustiku muudab veelgi huvitavamaks mütoloogia mängu toomine. Lehekülgedelt käib läbi arvukalt tegelasi olgu need siis merilehmad või eestlaste endi meisterdatud kratid. Isegi haigustest on siin kavalad olendid saanud, kes inimesi ligi meelitavad. Siinkohal pean tõdema, et fantaasial tõesti pole piire ning igasugustest elukatest loeks heameelega rohkemgi.
Eestlasena nautisin kohati lugemist väga, sest oli tõsiselt andekaid kohti, mis muigele ajasid. Siiski oli paar liiga jälki kohta, et mu lemmikraamatute hulka saada. Mind väga huvitab, mida mõni välismaalane sellest teosest arvab ning kui paljud naljad on arusaadavad.
Igatahes, "Mees, kes teadis ussisõnu" meeldis mulle rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar