Erakordselt halb on küll veidi karmilt öeldud, sest kindlasti on veel hullemaid kaanekujundusi, aga ometi paigutasin just Kazuo Ishiguro romaani "Ära lase mul minna" siia punkti alla. Esiteks, ei tekita see kujundus mitte mingit emotsiooni ega anna karvavõrdki edasi raamatus toimuvat. Kui ma poleks autorist ega sellest raamatust midagi kuulnud, siis poes ega raamatukogus seda kätte ei võtaks. Teiseks, häirib mu silma kaanepildi ning kasutatud kollakasrohelise tooni kontrast. Oleks kaas ühtlaselt selline kollane, siis tõmbaks küll pilku, aga tumeda pildi hajutamisel tekkinud okseroheline pigem peletab seda. Aga aitab küll sellest kaanest, vaadake parem ilusaid talvepilte, mis ma eile tegin.

Kui kahe sõnaga raamatut edasi tahaks anda, oleks need "unenäoline" ja "düstoopia". Viimasel ajal on noortele mõeldud düstoopiamaailmad populaarseks saanud, kuid siin on tegu millegi sügavamaga. Päris Atwoodi või Huxley tasemeni minu jaoks Ishiguro lugu ei küündinud. Kuigi see oli omamoodi šokeeriv, siis puudus nii-öelda suurem pauk, kulminatsioon jäi olematuks. Mõtteid ma sellest siiski sain, "Ära lase mul minna" räägib korraga paljudest probleemidest, aga samas konkreetselt mitte ühestki. Iga lugeja peaks siit endale midagi leidma, mille üle arutada, paar läbivat teemat: üksindus, tolerants tundmatuse suhtes ning mõttetus (mille järgi seda klassifitseerida jne).