IX ehk hundilapsed

Kui ülejäänud sel aastal siiani loetud raamatud oleks ehk nii või naa mulle kätte sattunud, siis sellest poleks ilma väljakutseta ilmselt iialgi kuulnud, veel vähem siis lugenud. Loen küll palju, aga ikka ainult oma mugavustsoonis. Pigem inglise või ameerika kirjanikke, sekka ka eestlastelt midagi. Teiste balti riikide rahvastelt polegi vist varem lugenud, aga kindlalt ei julge öelda. Igatahes siin ta siis on: raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas - Alvydas Šlepikas "Minu nimi on Maryté"

Romaan on kirjutatud minu jaoks võõral teemal: teisest maailmasõjast, Kaliningradi oblasti piirkonnast, kus Saksa pered halastamatult oma kodudest välja on aetud. Süüa ei ole, midagi ei ole, paljud lapsed, eriti orvud suunduvad Leetu toiduretkedele, oskamata võõra maa keeltki. Need ongi hundilapsed. Veel muserdavamaks muudab loo see, et tegevus toimub talvel ning iga öö on oht magama jäädagi. Kuigi lehti oli vähe, pugesid kõik tegelased mulle hinge ja ma tahtsin väga teada, mis neist saab. Pideva ebaõigluse vahel tuletati lugejale meelde, et on ka häid inimesi.

Tegu oli äärmiselt sünge, aga hariva lugemisega. Kirjaviis on siin tavapärasest romaanist erinev ning see muudab loo veelgi mõjuvamaks. Hundilapsed on kindlasti üks teema, mida ei tohiks lasta unustuse hõlma vajuda, loodan tulevikus neist veel midagi kuulda/lugeda.

See raamat on neile, kes kannatavad sõjakoledustest lugeda.