George R. R. Martin on üks mu lemmikkirjanike ja nii pole ime, et ka "Jäälohe" tee mu riiulisse leidis.
Lugu on kirjutatud pealtnäha hästi lihtsalt, laused on lühikesed ning pilti aitavad silme ette manada rikkalikud illustratsioonid. Õigele muinasloole kohaselt on aga kõige tähtsam silmale nähtamatu.
Kõige rohkem tegemist oli isal. Iga päev ootas tuhat asja tegemist, ja kui ta need oli ära teinud, leidis ta eest tuhat järgmist. Ta töötas koidust hämarikuni.
Sündmustik on istutatud sarja "Jää ja tule mäng" maailma, aga kuhu täpselt, seda võib vaid aimata, sest ühtki kohanime ei mainita kordagi. Adara elab koos isa ning vanema õe ja vennaga väikeses talukeses. Ta on teistest erinev, olles sündinud kõige pakalisemal talvel, on külmus tüdrukul nii veres kui ka hinges. Suvel ei ole ta kunagi õnnelik, oodates esimesi külmi, mil nende maadele naaseb Jäälohe, kes rahva sõnul talved pikemaks venitab.
Vahel, kui äkiline tuulepahvak avas majaukse talvekülmale, jooksis pereisa ust riivi panema ja ütles: "Läheduses lendab jääohe."
Kartmatu Adara sõbruneb müstilise olendiga ning ei tunne end enam nii üksikuna. Maal möllab aga sõda, mis aina läheneb, ning noore kangelanna võimusse jääb oma pere päästa.
Autor on oma "Jää ja tule laul" sarjaga loonud aukartustäratava maailma, millest killukest ka see teos kirjeldas. Nii lühikese looga on raske olustikku kirjeldada, ilma et see tegevust venima paneks. Probleem on lahendatud lapse kaudu jutustamise abil, kellele kaugemal toimuv sõda ja muud säärased detailid korda ei lähe. See-eest premeeritakse lugejat lumelosside ning jääsisalikega.
Novell mõjus mulle unenäolisena, sest ei jõudnud õieti alatagi, kui juba läbi sai. Praeguste kehvade ilmadega ootan minagi pikisilmi lund ning talvetunne, mida "Jäälohe" pakkus, oli vägagi teretulnud. Iga paari lehe järel on Luis Royo kaunid pildid, mis sellele kaasa aitasid. Ka nimitegelane on autori sõnadest väga täpselt pildile püütud. Draakonid on alati mind inspireerinud ja nii lõi lohe mu sees nurru, lugedes metsiku olendi ning väikese tüdruku südamlikest suhetest. Mõlemad olid teistest veidi erinevad, võib öelda ka, et üksikud ning äratõugatud ning leidsid seega üksteisest tuge ja lohutust, mida karmis maailmas hakkama saamiseks väga vaja on.
Mainisin juba, et pealtnäha on tegu lastekirjandusega, kuid väga osavate manöövritega on peidetud paljud tõsised probleemid nagu isa viis ema leinata ja Adara eraldatus.
Lugeda sobib see novell nii George R. R. Martini loominguga tuttavale inimesele kui ka täiesti võhikule. Kuigi tegevus toimub samas maailmas, siis kokkupuutepunkte rohkem ei ole. Põnevust pakub lugu kindlasti ka lastele, kuid eelkooliealistele lugedes tasuks mõned autorile omaselt sünged detailid, nagu sõjas kannatanute kirjeldus, vahele jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar