ehk Maribor - matkajate paradiis, päev 3

Oma kolmandat ja viimast päeva Mariboris alustasime muuseumi külastusega. Pühapäev-esmaspäev oli see kinni, nii et varem ei oleks saanudki. 

Muuseum asus vanas lossis ning sellel oli mitu-mitu osakonda. Meiega käis kaasas muuseumitöötaja, peenes valges kostüümis tädi, kes meie ees uksi avas ja neid ka sulges. Sellist asja pole nagu varem kohanud.

Esimene ruum oli pühendatud väljakaevamiste käigus leitule, oli tükk mammutivõhast, üüratult palju urne, savinõusid, klaasnõusid jne. Eriti vahvad olid väikesed elamute maketid, millest ma küll pilte ei saanud, sest klaas peegeldas meeletult tagasi. Seal näitas, kuidas eri ajastutel hütid arenesid, oli ka Rooma-aegne uhke kivimaja ja slaavi pooleldi maasse kaevatud onn.

Järgmiseks juhatati meid ruumi, mis oli üles seatud kui vana apteekripood. Ühes seinas oli müügilett, teises oli näha laboratooriumi. Palju-palju oli anumaid, kus arstimeid ja erinevaid kemikaale hoiti. Veel oli üles seatud sein, kus sai lugeda erinevate narkootikumide kohta ja tutvuda kuivatatud taimedega. 

Everything is poison and nothing is harmless, only the dosage separates medicine from poison - Paracelsus

Kolmandat osa ma ei oskagi ühe sõnaga kokku võtta. Seal oli erinevate hoonete makette, ajastutruu suitsutare sisemus, erinevaid kujusid, riideid, relvi ja kõike muud. Ülemisel pildil vasakul on näha õlgedest "kroon", mis tehti pärast lõikust ja mis maja kaunistas kuni järgmiseni.

See siis on originaalkuju, mis raekoja platsil samba otsas seisis kunagi.

Ülemisel pildil on näha tulekahju simulatsiooni. See oli hästi pisikeses ruumi, suisa kapis. Kui sisse läksid oli pime, siis hakkas üks punane tuluke linnakaardil põlema, andes märku, et siit puhkes tulekahju. Paari minutiga lõõmas terve linn. Maribor on nimelt mitu korda maani maha põlenud.

Järgmises ruumis oli H I I G L A S L I K tinasõdurite kollektsioon, ma nüüd ei mäletagi, mitu tuhat neid seal oli. Seintel oli kümnete kaupa selliseid seinatahvleid, lisaks veel mitu lavastust kujudega. Olid esindatud nii lamedad kujud kui ümarad. Sõdureid oli kõikvõimalike rahvaste sõjavägedest.

Kui tinakujud said uudistatud, siis oli aeg tutvuda kunstiga. Ühte suurde saali olid kogutud maalid, teise kujud ja neid oli seal tõesti saalitäis, üks uhkem kui teine - pühakud, inglid, keerubid.

Lõpuks saime veel näha natuke lossi sisustust, suurt saali, kabelit ja kõige uuemat osa - treppi. Kabeli juurde käis huvitav jutt, kuidas alguses oli see vaid lossirahva kasutada, aga hiljem lubasid nad sinna ka tänavalt sisse astuda. Selleks ehitati eraldi uks. Samas härrad-prouad ise palvetasid nüüd akna kaudu, enam pinkidele ei läinud. Neitsi Maarja kuju oli muide mustanahaline, tehtud mingi originaali järgi, mille kohta käis legend, kuidas see tules ei hävinud.

Tegelikult lossiga näitus ei lõppenud, neil nimelt niipalju näidata, et osa varast on kolitud üle tänava vanasse kinosse. Seal oli näiteks näitus maailmasõjast, mööblikogu, mida mujal eksponeerida pole ja ühe puussepa pärandus.

Kõigepealt natuke uudistasime seda sõjanäitust. Mulle meeldisid kõige rohkem need fotod. Edasi astusime ruumi, kus hoiustati mööblit ja jäime sõnatuks. Õnneks sai seal istuda ja aja maha võtta. Meil siin mail on mõisad tühjad ja neil Sloveenias pole antiikmööblit kuskil näidata, et niimoodi üksteise otsas see on. Seinatäis toole, seinatäis kirste, seinatäis kappe, seinatäis kummuteid, seinatäis lühtreid. Hästi natuke oli seal ajaloolist infot ka juurde jagatud, põhiliselt, mis otstarbeks mingi asi mõeldud oli.

Kui ka mööbel sai vaadatud, siis edasi läksime poodlema. Suur kaubanduskeskus asus hotellile küllaltki lähedal ja kraami tõime sealt ära kuhjaga. Takistuseks sai ainult see, et lõpuks ei oleks asjad enam kottidesse ära mahtunud, osta oli aga veel küll! Minu uued saapad mahutasime üldse nii ära, et üks läks minu seljakotti ja teine ema omasse.

Kaubanduskeskuses maiustasin veel frozen yogurtiga, valisin lisadeks karamellikastme ja browniepuru, esimene oli megahea, teine kuiv ja maitsetu. Kuna ruumipuuduse tõttu enam shoppata ei saanud, linnasüda oli risti-põiki läbi käidud ja miskit teha enam polnud, siis istusime kaks mängueelset tunnikest hotellifuajees. Toa andsime juba hommikul ära ning nüüd sai suureks katsumuseks tillukesest pagasiruumist enda pampude välja sikutamine. Õnneks päris kõige alla meie kotid-kohvrid polnud jäänud ja õnnestus ilusti nad kätte saada, et siis pakkimine ära lõpetada. Vahepeal maiustasime veel kohalike pooltoorete viinamarjadega.

Pärast mängu pidime oma bussi ootama, turvamas oli meid ratsapolitsei, kellega kõik Eesti toetajad pilti tahtsid teha. Üks kahest korrapidajast nautis küll tähelepanu täiega. Vahetas isegi oma nokatsi sini-must-valge fännisalli vastu.

Lõpetuseks siis pilt pudi-padist, mis minuga koju rändas. Poodlemisturi tulemus oli uus õlakott (ema ütles, et täpselt minu), poolsaapad (valik oli tohutu, leidsin esimesed paari minutiga poes juba 3 paari, mis meeldisid ja siis proovisin kõiki kordamööda jalga, lõpuks valisin need), teksajakk (see oli mul kapist puudu veel, ostetud Bershkast!), soe kampsun (sellised triibulised-mustrilised on nunnud ju), õhukesed püksid (3 eurot! ja megamugavad) ja kaks halli pluusi (lemmikpood - Pimkie).