ehk Maribor - matkajate paradiis, päev 2
Teisel päeval jalutasime hotellist põhja poole, jalutasime ilusas linnapargis. Pargi lõpus oli kolm tiiki, üks linna tunnuseid. Ühe legendi järgi päästis kunagi kingsepa õpipoiss linna türklaste käest, hiilides alumise tiigini ja avades lüüsid, mis vee kaitsekraavidesse juhtisid. Nii jäid Maribori müürid vallutamata.
Tiikide juures oli selline kena restoran, kus hiljem lõunastasime. Võtsime komplektlõuna, kus ooteks oli kodujuustusupp, praeks sealihast medaljonid ja magustoiduks õunastruudel. Komplekt maksis vaid 2 eurot enam, kui praad üksinda, kokku oli vist 14 euro kanti. Esimene roog oli hapukas, aga üsna mõnus, praad oli üüratu suur ja kõike nahka pista ei jaksanudki. Kõige rohkem meeldis mulle, maiasmokale, muidugi magustoit!
Mööda teed edasi jalutades märkasime, et olime juba linnapiirist välja läinud.
Pargist läksime edasi mägedesse, käisime Piramida tipus. Tegelikult oli see üsna madal, mööda serpentiine läksime üles vist umbes pool tunnikest. Terve nõlv oli täis viinamarjavääte, näppasime endalegi paar marja maitsta, oi kui magusad need olid!
Vaade linnale oli muidugi ilus. Kunagi asus selle mäe tipus loss, nüüdseks olid alles vaid varemed. Alla vaatas ainult väike kabel ilusa pühakukujuga. Istusime veidi seal, pildistasime, nautisime päikselist ilma ja siis jalutasime alla tagasi.
Taamal olid palju kõrgemad mäed. Algul oli meil veel teise mäe tippu ka rännata (alumisel pildil), aga jätsime selle plaani aja tõttu soiku. Selle asemel jalutasime mööda mäejalamit, kus laiusid kohaliku ülikooli biotehnikumi (?) maad. Veider oli see, et sealsed õunapuud olid üsna sama mõõtu viinamarjaväätidega, aga õunad olid s u u u r e d.
Poole mäe peal tuli pikk trepp alla. Sealt oleks päris huvitav olnud alla tulla, aga üles minek ei käitnud, selle asemel kõndisime ikka edasi. Sihtmärgiks oli üks kohalik mõis Dvorec Racji, milles pidime küll pettuma. Üsna tavaline kandiline maja oli.
Mõisa juurest pöördusime tagasi linnasüdame poole, tulles veidi teist teed. Keset põldu seisid "Maribori inglid", kolm suurt pead. Nüüd võiks küll Lihavõttesaarele ka sõita!
Pikkast ringikõmpimisest olid jalad üsna läbi ja tegime pausi Vinag Mariboris, nimelt degusteerisime seal veine. Lubati kõrvale ja kohalikku juustu ja leiba, aga kuna juust oli otsas, saime selle asemel üht veinisorti lisaks maitsta. Maitsesime kolme valget ja üht roosat veini. Viimane oli väga veidra ja harjumatu maitsega. Tegelikult olid kõik head, kui peaksite sinna kanti sattuma, minge proovige. Veinid olid tehtud kohalikest viinamarjadest, neist samadest, mis mäekülgedel laiutamas nägime.
Lõpetuseks vahva pilt aiast, mis ühe lastehoiu juures mul silma jäi. Pilt petab ära, aga tegelikult olid need pliiatsid nii umbes 20cm pikkused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar