DXLIII

ehk nüüd kui arvamus avaldatud, siis näitan, mis loetud vahepeal

Blake Crouch - "Wayward Pines" osad II & III

Cathy Cassidy - "Marshmallow Skye" & "Bittersweet"

Pierce Brown - "Red Rising"

Jonathan Stroud - "Saalomoni sõrmus"

Mika Keränen - "Minu supilinn"

Sarah J. Maas - "Heir of Fire"

Debora Geary - "Tänapäeva nõid"

Elizabeth Laird - "Parrot Rescue"

Barbara Erskine - "Whispers in the Sand"

Bruce Coville - "Juliet Dove, Queen of Love"

Janika Tamm - "Minu Keenia"

Helen Oyeyemi - "Härra Fox"

Neil Gaiman - "Kalmisturaamat"

Kõiki arvustusi siia küll ei hakka ümber kirjutama, nagu alati, saate goodreads-ist vaadata.

"Whispers In The Sand"

1995

Barbara Erskine

Recently divorced Anna is retracing the steps of her great grandmother on a Nile cruise, with the aid of an ancient scent bottle and an illustrated diary of the original cruise. Anna is haunted by a ghost that grows in strength as the story unfolds.

4/5

Taaskord leid kaltsukast, see oli nüüd "kallim" raamat, maksis tervelt euro. Samalt autorilt oli terve hunnik teoseid lademes. Kaaned olid ilusad, tagakaanel sisukokkuvõte ka paeluv. Algul ostsin kaks, mõtlesin, et äkki ei kõlba lugeda, kui keegi välja praakinud. See lugu oli aga niivõrd mõnusalt müstiline, et täna käisin ja ostsin autori teised teosed ka kokku. Muide need Rahva Raamatus ka täitsa saadaval, aga 10 euro võrra kallimalt, kui mina sain, hehe.

Anna Fox, äsja lahutatud, sõidab oma vanavanaema jälgedes Egiptusse, täpsemalt kruiisile Niilusel Luxorist Aswanisse. Teel on tal siis kaasas viimase päevik ja mingi salapärane pudelikke, mis, nagu selgub, on neetud. Paralleelselt jooksevad mõlema naise reisi lood. Vanavanaema ehk siis Louisa oma on kahest huvitavam, seal on keelatud armulugu ja Victoria-ajastu mõnus hõng. Tänapäeva osa muudab loo aga reaalsemaks, tõsiselt võetavaks, kuigi parjasjagu müstikat ja ka maagiat imbub kaasaegagi.

Kui aus olla, siis sellist muljet, et tegelased lahutuseas täiskasvanud oleks, küll ei jäänud. Pigem tundusid nad noored, veel teismeea ohtu (young adult noh). 

Lõppu tore link piltidega autori enda kruiisist.

http://www.barbara-erskine.co.uk/nove...

"Minu Keenia"

2012

Janika Tamm

Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.

Keenias on igaühel oma lugu.

Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.

Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.

5/5

Minu tõmme Keenia poole pärineb endiselt Elizabeth Lairdi loomadesarjast, mis muidugi on mõeldud lastele ja kõneleb Aafrikast kui imemaast. Nüüd sain siis lugeda, milline elu tegelikult on ja pean tunnistama, et kipun ikka sinna. Ma ei tea veel millal, miks või kuidas, aga kunagi ma Keenias ära käin!

Raamat oli väga mõnusalt kirjutatud, kui mõni teine "Minu.." sarja oma on lõpus hakanud ära vajuma, siis sellega nii ei olnud, kuna valitud oli sündmuste kujutamine kohatud inimeste kaudu, mitte otseselt toimumise järjekorras. Viimane peatükk on siiski lahkumisest ja sobib kokkuvõtteks suurepäraselt.

Lugeda eluolust Keenias oli minu jaoks tragikoomiline, sest ise seda nägemata-kogemata tundus kontrast siinse eluga üüratu. Suisa niivõrd, et osa raamatust tundus ilmvõimatuna. Võrdluseks oli mul kõrvale panna 10. klassis nähtud film, kus eestlased üritasid Keenias kohalikega teha filmi "Kevade", Lairdi raamatud ja tegelikult ka "Võimalik vaid Venemaal". Viimase kaadrid aitasid ette kujutada üsna raamatu alguses kirjeldatud Nairobi liikluskorraldust. "Kevade" filmimine aga koolide olukorda, mis oli ka ainus asi, mida ma Aafrikast tõesti teadsin. Noh, näljahädadest räägitakse siinmaal ka päris tihti seoses Musta Mandriga, aga reaalse pildi sain nüüd sellest teosest kätte. Taaskord avardus maailmavaade ja kindlasti oskan oma mugavat elu siin Eestimaal nüüd kõrgemini hinnata.

Mis ma veel teada sain?

*Enamik Keenia naistest kannavad parukaid, mis on kas lihtsalt pähe tõmmatavad või suisa juuste külge õmmeldud.

*Keenias oled sa ilus, kui sul n heledam nahk. Selle saavutamiseks kasutatakse kreeme, tablette või süste. Et meie siinpool ekvaatorit end hoopis pruuniks üritame päevitada, tuleb neile suure üllatusena.

*Kui sa oled valge, siis sul on kodus keldris rahahunnikud.

*Valged inimesed ei istu murul ega sõida jalgrattaga.

jne jne jne