Juhtusin nägema üht pilti, kus oli pandud raamat lahtiselt, lehed allpool, märjale asfaldile. Püütud oli jäädvustada ilusaid kaasi, aga kuna mulle tundus veider raamatuga nii käituda, siis kirjutasin kommentaariks,miks keegi raamatu nii maha peaks panema. Läks lahti sõda. Pildi autor kirjutas*, et mis see minu asi on, kuidas tema enda elu elab. Seejärel tuli veel mitu kommentaari*:
- Ärge kritiseerige, kuidas keegi oma raamatutega ringi käib, kui need just sinu omad pole, sest raamatute kuritarvitamist ei eksisteeri.
- Raamat on raamat, seda ei pea hoidma nagu 500 aastast artefakti. Tähtis on see, et loed ja naudid(mõnel puhul ei naudi) lugu.
- Ma panen raamatuid maha, voldin nurki, kirjutan märkmeid, mõnikord loobin raamatuid.
- Kui sa ei viska raamatuid üle toa ega aja teed lehtedele, sest peategelane ajab närvi, siis oled minust väga erinev lugeja.
- Muretse enda raamatute pärast.
- Ärge hinnake inimesi selle järgi, kuidas nad oma raamatutega käituvad 2k15.
- jne
Kõigile tundus järsku korda minevat, et minu arvates tundus vale raamatuga nii käituda. Nõustun, et see tõesti pole minu asi, mida täiesti võõras isik teisel pool laia ookeani teeb, aga teema tundus arutluseks huvitav.
Väitega, et inimesi ei tohiks hinnata selle järgi, kuidas nad oma raamatutega käituvad, ma nõus ei ole. Vahet pole, kas sinu, sõbra või raamatukogu köide, austusega tuleks ikka kohelda. Mina loen igal pool: söögilauas, ühistranspordis, jalutades. Sellegipoolest ei kannata mu raamatud toiduplekkide aga poripritsmete käes. Ma loen paberseljaga raamatuid ka nii, et murdekohti ei tule. Enda vara tuleks ju ikkagi hoida ja austada, kui juba oma asjadega ilusti ringi ei käi, siis mis veel võõrast varast peaks saama.
Kui aus olla, siis ma ei teagi kedagi, kes enda raamatuid halvasti kohtleks. Olen ikka sõpradelt lugemist laenanud ja ei ole siiani eriti märganud murtud lehenurki ega kahjustusi loodusjõudude poolt. Keegi ei tavatse ka leheäärtele märkmeid teha. Ise olen ühe väljalaenatud raamatu kehvas seisukorras tagasi saanud, see oli vanem väljaanne "Kolm musketäri" ning keegi oleks seda nagu närinud.
Ma arvan, et suhtumine raamatutesse tuleneb suuresti kultuurist ja kasvatusest. Minu peres on küll lugemine ja raamatud tähtsad olnud, olen kindlasti väiksena sugeda saanud, kui midagi raamatule peale ajasin. Mängib rolli ka see, et Eestis on raamatud suhteliselt kallid ja kui sul riiulil on kümme raamatut, siis sa hoiad neid kõiki helluse ja armastusega. Üleval mainitud pildi autor oli ameeriklane, tema lehel on pilte ka ta suurest raamaturiiulist, kus lemmikteoseid lausa mitu eksemplari. Temal vist polnud tõesti vahet, kui üks raamat maas veidi ligunes.
Erand on muidugi "Wreck this Journal".
*minu rohmakas tõlge inglise keelest
Minu poolsetest mõtetest jäi kindlasti väheks, ootan väga teisi arvamusi ka siia!
Kuidas te oma raamatutega käitute?
Mis te arvate, kas selle põhjal võib inimest hinnata?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar