Käisime söömas John Bull pubis, mis ka kohe lossi külje all on. Seal saime kohutava teeninduse osaks. Otsustasime einestada väljas ning peale tellimuse esitamist ootasime ilmatu kaua. Inimesed, kes hiljem tulid said ka varem toidu kätte. Kui viimaks ülejäänud seltskonna road saabusid, siis minu ja Carli omad mitte. Need jõudsid siis, kui teistel juba kõht täis sai. Kõrvallauda toodi hoopis vale toit ja ilma söögiriistadeta.

Sõin seentega pastarooga, mis maksis natuke alla 7 euro. Ports oli nii suur, et jaksasin hoolimata tühjast kõhust pintslisse pista vaevalt poole. Hoolimata sellest, et mekk oli hea, siis vist tagasi ei läheks.

Laupäeva õhtul käisime Carliga saunas ja käisime ka järves ära. Päris ujuma ei läinud, sest piisava sügavuseni oli ilmatu pikk maa.

Saarelt koju sõitmine oli ka omaette teema. Laupäeva õhtul avastati, et Jeepil, millega tulime tilgub alt diislit. Juba tehti korraldusi, et kui autot korda ei saa, siis saame teise auto peale. Pühapäeva hommikul asuti siis Jeepi kallal nokitsema, et see nii sõidukõlblikuks saada, et vähemalt mandrile saaks. Samal ajal selgus, et nüüd ei lähe tööle teine auto. Sellised asjad juhtuvad ikka korraga ja kuskil pärapõrgus.

Õnneks saadi Jeep niipalju korda, et saime sadama poole teele asuda, diislist joon jäi teekonda tähistama. Suure ponnistustega saadi tööle ka teine auto. Praamisabas istusime sõrmed ristis, et ometi laeva peale lubataks. Vahepeal jäi aega ka kiireks aardeleiuks. Õnneks ühtki probleemi ka ei tekkinud. Diislirida on aga siiani teel alles, mu maja ees oleval lõigul vähemalt.