2010
Cathy Cassidy
Cherry Costello's life is about to change forever. She and Dad are moving to Somerset where a new mum and a bunch of brand-new sisters await. On Cherry's first day she meets Shay Fletcher but Shay already has a girlfriend, Cherry's new stepsister, Honey. Cherry knows her friendship with Shay is dangerous - it could destroy everything!
3/5
See raamat jõudis minuni nii, et leidsin Paavli kaltsukast lastekirjanduse kastist sama sarja lisaosa 2.5 "Bittersweet", mis maksis ainult 20 eurosenti. Eelnevaid ma lugenud polnud ja kahtlesin, kas see osta, aga odav hind võitis mu vastuväited. Lisaks oli see üks vähestest selle päeva ostudest, kelle autor mulle varem tuttav oli. Kui suur oli mu üllatus, kui pärast rahvaraamatust leidsin soodushinnaga kastist esimesed kaks osa. Ehk siis see sama "Cherry Crush", lisaks veel "Marshmallow Skye", mille lugemiseni ma veel jõudnud pole. Hind oli küll veidi krõbedam, kui 20 senti, aga kuna mul see 2.5 juba oli, siis oli esimest kahte ka ikka vaja.
Sarja esimene osa räägib loo Cherryst, kelle ema on surnud ja isa just uue silmarõõmu leidnud. Kahekesi kolivad nad naise juurde elama ning Cherry saab endale 4 kasuõde. Kolmega neist saab ta häst läbi, aga vanim ei suuda uue perega leppida. Probleeme tekitab see, et Cherryl on elav fantaasia ja komme end luiskamisega huvitavamaks teha. Lisaks suudab ta armuda oma kasuõe poisssõpra.
Kaanepilt on juba nii ilus, et puhtalt selle pärast võib see raamat mu riiuls istuda.
Cathy Cassidy "Ingveripräänik" ja "Pöörane" on mul ka ilusti riiulis olemas. Mõlemad neist meeldisid mulle väga ja Šokolaadikarbi tüdrukute sarja lisasin ka juba tükk aega tagasi lugemislisti. Ma ilmselgelt olen sihtgrupist tegelikult juba välja kasvanud, aga tegelikult mulle tundub, et neid teoseid võiks kõik lugeda. Nad on kerged, lõbusad ja loovad mulje, et maailmas on kõik hästi. Kui korraks ka ei ole, siis kohe-kohe läheb helgemaks. Midagi eriti ülepakutut ka ei leia, tundub nagu oleks see kõik ise toimunud ja sina olid kaasosaline.
Liiga ruttu sai läbi.
"Teekond" I raamat
("The Passage")
2010
Justin Cronin
USA valitsuse militaaruuringute projekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Nende hirmuäratavate omaduste tõttu muutub maailm ühe ööga. Tsivilisatsioon variseb kokku ning vapustatud ellujäänud peavad õppima elama uutes tingimustes. Inimesed sulgevad end kindlustesse, mida valvatakse hoolega, sest väljas luusib surm või midagi veel hullemat. Kuid mööda laastatud maad rändab ka kuueaastane orb Amy Harper Bellafonte, kõige noorem katsealune, kelle teadvuses sosistavad oma lugu otsides kõik ohvrid.
Justin Cronin on võitnud PEN/Hemgway auhinna ja Stephen Crane´i auhinna oma eelmiste peene stiilitunnetusega raamatute eest. Cronini enda sõnade kohaselt tekkis tal "Teekonna" kirjutamise mõte siis, kui ta tütar palus, et isa kirjutaks raamatu, kus väike tüdruk päästab maailma. Et Justin Cronin on tõesti väga hea kirjanik, eristub tema antiutoopia paljudest teistest nii oma ideedega kui ka teostusega.
3/5
See raamat oli mul nii kaua lugemist ootavas listis, et ma jõudsin täiesti unutada, mis žanris see on. Raamatukogus oli ta loomulikult ulme riiulil, aga ma millegipärast ootasin midagi muud, mitte vampiire. Neist olen nii palju lugenud, hiljuti küll vähem. Iga kirjanik, kes otsustab vampiiridest kirjutada, teeb seda omanäoliselt. On intelligentsemad ehk siis Dracula, Twilighti-vampiirid jne ja siis pigem viiruse tüüpi isendid, kes on eriti verejanulised ja ilma tajuta või siis kuuletuvad pimesi mõnele isandale. Viimane vereimejatega romaan, mida enne seda lugesin, oli "Tõbi" ning selle järjed, milles ilusatest vampiiridest pole haisugi, on ainult rõve viirus, nagu selleski teoses. "Tõbi" oli küll poole õhem, aga selles tuli üsna kohe välja olemus, mille poole kirjanik oma vereimejaega on püüelnud. Praegu olen ma "Teekonna" vampiiride suhtes aga üsna segaduses. Arvan, et vastus, mida ma otsin on selle raamatu teises pooles olemas, vähemalt loodan.
Paksud raamatud on alati mulle meeldinud, aga selle lugemine läks põnevusest hoolimata kuidagi vaevaliselt. Tegelasi oli nii palju ja lugu koguaeg hüppas ühe juurest teise juurde. Järge oli natuke raske pidada. See tendents kehtis raamatu lõpuni.Vahepeal toimus ka ~100 aastane ajahüpe. Pärast seda vahetusid kõik tegelased. Alles viimases veerandis naases tuttav kuju algusest ehk siis peategelane (?) Amy. Loomulikult kuna kirjastus on ühe paksu raamatu kahes paksuks raamatuks hakkinud, siis jäi nii-nii-nii palju vastamata küsimusi. Esiteks juba mainitud vampiiride olemus, lisaks veel loomulikult see salapärane tüdruk, kes alguses oli 6 ja siis läks sada aastat mööda ja tema kohta pakuti 13 ja 16.
Algus mulle täitsa meeldis, sest see oli aegalne, aitas hästi sisse elada. Ebaloomulik, ulme osa imbus tasahilju sisse. See kõik oli nagu sissejuhatus, ~300-leheküljeline eellugu sellele, mis hiljem tuli. Katastroofi, kaost, maailmalõppu otseselt ei kirjeldatudki, ainult selleni viinud sündmusi. Edasi liikus loojärg juba alles jäänud inimesteni, kes oma kantsis ligi 100 aastat vastu on suutnud pidada. Üksik alles jäänud inimgrupp muutus loomulikult kohe sümpaatseks, eriti kuna lisatud oli nende elukoha kaart (!). Põhiküsimuseks teoses kui ka endal sai, et kas nad on tõesti viimased.
Käisin jälle raamatukogus... nagu mul kodus vähe lugemist ootavaid raamatuid oleks.
Ma sain Wayward Pinesi II osa ka just läbi, aga sellest pole väga mõtet siia kirjutada, parem juba ise lugeda. Kui esimene osa istus, siis meeldib see ka! Sama "Throne of Glass" II osa kohta.
Raamatusoovitusi?
Gillian- "kadunud"
VastaKustuta