"Throne of Glass"

2012

Sarah J. Maas

Destined for greatness.

4/5

Aitäh, Marianne, soovituse eest! Ei teagi, kas ma ise oleksin selle käsile võtnud, kui sinult poleks saanud. Varem polnud ma sellest midagi kuulnud ning kaanepilt ei meeldi mulle a b s o l u u t s e l t, sest minu kujutluses näeb peategelane hoopis teistsugune välja. Alguses üritatakse teda küll külmaverelisena kujutada, aga mida edasi, seda pehmem ta tundub. Väga vastandlik, aga samas minu jaoks just reaalne iseloom. Kui su tööks on tapmine, siis sa ilmselt tahadki vabal ajal raamatutesse sukelduda ja ilusaid riideid kanda.

Lugu algab sellega, et Endovieri soolakaevandustes on karistust kandmas Celaena Sardothien, salamõrtsukas. Ei tutvustata, miks ta sinna sattus, kaevanduste elust ka kohe väga ei räägita ja seega ei teki kohest sümpaatiat peategelasega. Talle on sinna järgi sõitnud prints, kes tahab, et noor naine esindaks teda ühel võistlusel, mille võit tagaks talle kaevandustest pääsemise kõrval teenistuse kuninga juures. Nimelt saaks temast kuninga Tšempion, mis nagu ma aru sain on peenem sõna tema majesteedi isikliku salamõrtsuka tarvis. Võistlusel on kokku 24 osalejat, kes kõik valitud mõne noobli härra poolt. Seal leidub armeest välja heidetud sõdureid, vargaid ja ka teisi salamõrtsukaid. Kuna Celaena on üle riigi kuulus, siis osaleb ta salanime all. Lossis kohtab neiu erinevaid inimesi, saab nii sõpru kui ka vaenlasi. Esimesed sada lehekülge venis minu jaoks veidi, sest kõik tegelased olid tundmatud, maailm võõras ja kohe ei saanud ka infot kellegi tausta kohta. Tegelikult sai terve loo jooksul Celaenas minevikust üldse vähe teada. Ilmselt on see jagatud kõigi 6 (!) sarja osa vahel. Paeluma hakkas see romaan mind ilmselt kuskil sealmaal, kus salamõrtsukas esimest korda oma vastaseid nägi. Pealtnäha tundub üsna selge tegevusliin, põhiliselt keerleb kõik võistluse ümber, aga loomulikult ei saa puududa fantaasiažanrile iseloomulikud üleloomulikud jõud, mis peategelase vastu mängima hakkavad. 

Mulle igatahes meeldis, hea meelelahutuslik ja põnev lugemine.

Just saabusin tegelikult raamatukogust ja võtsin endale veel lugemist. Ilm on praegu täpselt selline, et tahaks ainult padjakuhja najal lugeda, selmet neljapäeval toimuvaks viimaseks eksamiks valmistuda.

Praegu on "Minu..." sari üpriski populaarne ja peale Tenerifest lugemist tahtsin midagi veel proovida. Uurisin Twitterist soovitusi ja kõige rohkem pakuti Alaska oma. Ise tahtsin küll Keeniat, aga see oli välja laenutatud. Riiul ise oli muidu ka päris hõre, vedas, et sellegi sain. 

Lisaks siis Foeri kirjutatud "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal", mis päris kaua lugemisjärjekorras seisnud. Pealegi Goodreads-is koguaeg silme ees, kuidas Karin järjest sarja "Moodne aeg" raamatuid loeb, kuidas ma saan siis kehvem olla.

Kui te tähele pannud, siis FOX-is jookseb neljapäeva õhtuti 22:00 uus põnev sari "Wayward Pines". Minu suureks üllatuseks on vastav raamatutriloogia ammuilma eestikeelsena olemas. Peaaegu oleks Apollost kõik kolm raamatut krabanud, sest olid soodukaga, aga siiski hoidsin end tagasi. Mu raamaturiiul täitub niivõrd kiiresti, et mõnda kohta peab uutele lemmikutele hoidma. Niisiis loen ta enne läbi ja siis otsustan, kas tasub soetada või ei.

Justin Cronini "Teekond" on ka üks raamatutest, mis mitu aastat on oma järge oodanud. Iga kord raamatukogus käies olen pilgu peale visanud, et kas nüüd on sees see, aga siiamaani olen alati ilma jäänud. Mulle tundub see küll märgina, et tegu on põneva lugemisega. Parajalt paks on ta samuti, luban, et enne kui eksamid tehtud pole, siis seda kätte ei võta. Pealegi mul praegu "Uhkus ja eelarvamus" pooleli.  

Kuidas Sul raamatutega on?
Koguneb kapi peale või loed ühe läbi enne kui järgmise ostad/laenutad?