DXXIX

"1Q84" I-II osa

Haruki Murakami

2005

Aomame on küünilise ellusuhtumisega noor naisterahvas, kes päeval töötab mainekas spordiklubis, kuid öösiti otsib rahuldust jõukate ärimeeste linade vahelt. Tema elu on rutiinne ja tühi ning ainus, mis talle aeg-ajalt lohutust pakub, on kauge lapsepõlvemälestus – üks poiss, üks käepigistus… Kõik hakkab aga muutuma, kui ta ühel heal päeval avastab enda juurest erilise võime – võime röövida elusid, ilma et see jätaks ohvri kehale vähimatki jälge.

Tengo on eraklik noormees, kes kogu oma vaba aja pühendab kirjutamisele. Ta pole seni küll ühtki teost avaldanud ega teagi päris täpselt, millest ta kirjutama peaks, kuni ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek toimetada kellegi nõiduslikult kauni tütarlapse kummalise sisuga romaani. 

Murakami seekordne romaan „1Q84” on haarav lugu kahest noorest inimesest, kes salamisi loodavad, et nende eluteed mingil hetkel ristuvad. Enne seda tuleb neil aga rinda pista uskumatute takistustega: mõjuvõimsa ususekti, kummaliselt väändunud maailma, eeskätt aga iseenda ebakindluse ning painavate minevikuvarjudega.

4/5

See oli nii veider raamat, et ma ei osanud alguses üldse seisukohta võtta, mis ma arvan. Raamatukogus sattus silma ning tekkis tunne, et keegi on midagi head selles kohta maininud. Samuti oli mul isu ühe parajalt paksu teose järele. Algus küll tahtis venida, aga samas ei jäänud see kapiäärele seisma. Iga õhtu lugesin enne magamaminekut peatüki või paar ja nüüd täna, kui lõpuks hakkasin selgust saama, et mis pagan seal õieti toimub, siis lõpp (~300lk) läks ludinal.

Peategelasi on kaks, peatükid on kordamööda ühe või teise vaatevinklist. Mõlemad on kolmekümnendates, üks naine Aomame, teine mees Tengo. Ma ei ole varem väga idamaase kirjandust lugenud ja seega mõjusid kõik nimed raamatus veidi võõristavalt, sest ma ei suutnud neid oma peas hääldada. Uusi tegelasi tuli alguses päris palju ja kuna ma ei lugenud palju järjest, siis kippusid nad veel ka ununema ja sassi minema. Tegu oli niivõrd mahuka romaaniga, et see probleem mingi hetk kadus üsna märkamatult.

Tagakaanelt sisukokkuvõtet lugedes arvasin, et tegu on mingi fantaasiateosega, sest kirjas oli seal, kuidas Aomame suudab puudutusega inimesi tappa. Eeldasin midagi sarnast nagu "Shatter me", mida umbes kuu tagasi lugesin. Üllataval kombel üks sarnasus nende teoste vahel oli. (view spoiler) Veidi pettusin, kui sain teada, et tema võime on hoopis leida inimese kaelalt punkt, kuhu õigesti terariistaga vajutades inimene kutu on. Kujutage ette mu üllatust, kui nii paarsada lehte hiljem mulle selgus, et tegu siiski on fantaasiateosega. Kuna ma polnud enne raamatu tausta uurinud, siis selline fantaasia-mitte fantaasia-fantaasia vahel pendeldamine mõjus mulle üsna segadusttekitavalt. Peale esimese raamatuosa lõpetamist oleksin vähem tähti hindeks pannud. Edasi oli lugu aga arusaadavam, sujuvam ja kindlasti põnevam. 

Algusosas kirjeldatakse pigem tegelaste argielusid ning peatükid väga cliffhangeritega lõppeda ei saa. Tengo muide oli ülikooli ettevalmistuskoolis matemaatikaõpetaja, kes üritab ka kirjanikuks saada. Kui fantaasiaelement lõpuks sisse tuleb, siis edasi ei saanud peale ühe tegelase loo lõpetamist raamatut käest panna, sest oli vaja lugeda teise tegelase tüütu osa vahelt ja siis sai alles teada, et mis esimesega edasi saab. Kohati oli Aomame osa igavam, vahepeal Tengo, seega vahele jätta ei saanud tegelikult kumbagi.

"1Q84" III osa

Haruki Murakami

2005

Kätte on jõudnud suur ja sume sügis ning kalendriaasta lõpp nihkub aina lähemale. Kas Tengol ja Aomamel õnnestub teineteist üles leida, enne kui see kummaline 1Q84 aasta läbi saab? Või äkki leitakse hoopis neid endid üles? Näiteks valjult uksele koputav salapärane NHK maksukoguja või siis kummalise välimuse, kuid kiskja kombel terava vaistuga detektiiv Ushikawa. Selleks, et nendele küsimustele vastust saada, tuleb meie tegelastel läbi teha veel nii mõnigi tuleproov ja ära lahendada nii mõnigi mõistatus.
Haruki Murakami „1Q84“ kolmas ja viimane raamat on nõudlik teos oma kangelaste ja lugejate vastu, oodates neilt nii kannatlikku meelt kui ka süüvimisvõimet. Sest ainult neile, kes on kaalunud igat oma sammu ja tulnud võitjaks lahingus iseendaga, avaldatakse lõpuks, mis on kasside linn, kes on tillukene olend ja kas kahe kuuga Väikeste Inimeste maailmal on olemas ka väljapääs või siiski mitte

2/5

Mulle üldse ei meeldi, kui sarja viimane osa muudab midagi kirjutamisstiilis, selle puhul siis, kui mängu tulid uue tegelase peatükid. Tema vaatepunktist lugedes muutus Ushikawa sümpaatsemaks, sain ta tegevusele pihta jne, aga minu meelest see väga juurde ei andnud loole. Kui esimeses kahes osas oli iga peatüki lõpus rohkem pinget (cliffhanger), siis selles tegevus venis rohkem. Mulle ei meeldinud see ka, et tegevus ei jooksnud paralleelelt, sündmused kippusid eri tegelaste peatükis korduma, aga vahepeal oli hoopis kolmanda isiku peatükk, kus veel looliin ei kattunud.

Positiivsest küljest meeldisid mulle üksikud pisiasjad, näiteks see, et Aomame ja Tengo korteritel oli sama number. Samuti see, et lugu liikus sinna suunda, kuhu mina tahtsin. Samas lõpus pettusin jälle, sest nii palju olulisi küsimusi jäi vastamata. KES NEED VÄIKESED INIMESED ON SIIS LÕPUKS???