Emadepäeva puhul otsustasime ära käia teletornis. Imelik tõesti, aga mina polnud sinna varem jõudnud. Otsustasime selle ettevõtmise seada laupäevale, et siis pühapäeval saaks käia vanaemade juures kooki ja muud head-paremat söömas. Startisime vara, et juba kümne ajal seal olla. See tasus end ka ära, sest rahvast oli vähe. Pileteid müüs sõbralik naisterahvas, kes meile ise perepiletit pakkus, kuigi see oli 2 täiskasvanut + 2 last. Sellega hoidsime pea kahe pileti rahad kokku ja käisime selle eest hiljem üleval kohvikus söömas. 

Ilmaga meil tõsiselt vedas ja näha oli kaugele. Tegime esmalt 21. korrusele ringi peale, uudistasime tuttavaid ja mitte nii väga tuttavaid kohti ülalt. Ema näitas oma koolimaja, mis kohe Botaanikaaiast üle jõe asus. Veidi uurisime ka ekraanidelt huvitavat infot Eesti ja eestlaste kohta. Üks oli minu vana hea raamatututtava ühekäelise Berhard Schmidti kohta. Minu meelest nende ekraaniasjanduste disain oli veider, meenutas mereelukaid ja ei sobinud mu arust sinna.

Kui tundus, et kõik põnevam on uudistatud, siis suundusimegi korrus ülespoole, kus asub restoran-kohvik ja saab minna välja. Õues oli hirmtugev tuul, käisime selle lühikese igast küljest võrguga vooderdatud jupi edasi-tagasi ära ja siis põgenesime lõõskava iili käest sisse sooja tagasi. Algselt plaanisime restoranist magustoidud endile võtta, aga kuna seal oli kohvik ka, kust sai kiiremini ja odavamalt maiustada, siis valisime igaüks 2-eurose koogitüki. Mina võtsin mingi kohupiimatordiviilu, mis oli õudselt magus ja mustsõstra makrooni, mis oli mõnus hapukas. Peale einestamist sõitsime liftiga tagasi alla ja vaatasime ka näituse osa ära, kus sai tutvuda teletorni ajalooga ning näha ka lühikest 3D filmijuppi. Kvaliteet sel kõige parem polnud, osad kaadrid olid prillidega udused, teised teravad. Oleksin eelistanud, et see oleks 2D olnud, sest praegusel kujul hakkas veidi silmadele. Sisu ma ära reetma ei hakka, ütle lihtsalt, et vahva puänt oli. 

Peale teletorni suundusime väikese geopeituse vahepõikega Ülemistesse poodlema. Vaatasime Martinile lõpetamisvarustust ja seejärel tuli juba lõunasöögiaeg. Kõige kiirem viis süüa saada on ilmselt Lido. Rahvast oli küll murdu, kuid vabu laudu leidus. Igaüks sai endale meeldepärase todiu ka valida. Mina otsustasin proovida Siberi stiilis ahjupelmeene. Need maitsesid veidi erinevalt kui need, mida kodus harjunud tegema/sööma. Ports ei näinud üldse suur välja, aga kui kolm pelmeeni veel söömata olid, siis kõht oli mul täiesti täis. Lisaks valisin kõrvale raberberijoogi, mida oli võimatu juua, sest sees olid tükid, mis kõrt ummistasid ning kui kõrre ära võtsin ja kallutasin, siis lendasid tükid koos vedelikuga välja ning määrisid mu valged teksad ära. Plekid tulid küll õnneks pesus välja.

Teema 2: aiatööd. Paar õhtut oleme käinud vanaema juures, kus rohisime sillasid, väetasime ja külvasime muru, korjasime oksi ära ehk tavaline kevadine värk. Umbrohi on jube asi, õnneks sillad on sibultaimed ehk ei pea mingit ilmatut juurestikku välja kaevama. 

Teiseks algatasin oma aias suitsuahju lammutamise. Meil aastaid vanast külmkapist tehtud suitsuahi ühes ääres roostetanud ning mina pole küll kunagi näinud, et seda kasutatud oleks. Selle lõhkumise teema ka mitu korda päevakorras olnud, aga siiani polnud midagi ette võetud. Esmaspäeval uurisin jälle, et miks see kolakas seal seisab ja öeldi, et lõhu ära siis. Vedasin siis niipalju metallosi minema, kui sain, seejärel nuputasin, kuidas seda alumist tellisosa saaks lõhkuda. Paar kivi logisesid nähtavalt, togisin neid veidi jalaga ja sain kätte. Selle aja peale tuli taat ka vaatama, et mis ma teen ja koos võtsime ta siis täiesti osadeks lahti. Nüüd ootab metallkaadervärk teises aianurgas vanarauda minekut. 

Kuidas see asjandus nii kaua ilmale vasu pidas? Sest sinna külmkappi olid sisse ka telliskivid laotud.

Lõpetuseks teema 3: kuidas ma õpin? Vastus: hiilin kõrvale ja kirjutan blogipostitust, kopeerin vanast arvutist uuele välisele kõvakettale pilte ja joon ploomimahla.