Ma loodan ikka, et te mu goodreadsi kasutajal ilusti silma peal hoiate, aga panen paar paremat raamatut siia ka.
2008
John Green
Who is the real Margo?
Quentin Jacobsen has spent a lifetime loving the magnificently adventurous Margo Roth Spiegelman from afar. So when she cracks open a window and climbs into his life—dressed like a ninja and summoning him for an ingenious campaign of revenge—he follows. After their all-nighter ends, and a new day breaks, Q arrives at school to discover that Margo, always an enigma, has now become a mystery. But Q soon learns that there are clues—and they're for him. Urged down a disconnected path, the closer he gets, the less Q sees the girl he thought he knew...
4/5
Esimene John Greeni raamat, mis mulle päriselt ka meeldis. Põhjus ilmselt selles, et tegevus oli ehitatud müstika ümber, ja see mulle üldiselt meeldib. Peategelased küll meenutasid "Abundance of Katherines" omi, aga mu arvates pole hullu, kui ühel autoril nad veidi sarnased on. Siin goodreadist lugesin arvustustest, et "Looking for Alaska" sisaldab ka sarnaste joontega poissi ja tüdrukut, aga selle lugemiseni ma pole veel jõudnud.
Lühidalt siis peategelane on poiss, kes armunud oma naabermaja plikasse juba lapsest saati, aga nad viimasel ajal suhelnud pole. Kohe-kohe on paistmas koolilõpp. Ühel ööl ronib tüdruk aga poisi aknast sisse, kutsub ta meeletule öisele kättemaksu-seiklusele ja seejärel kaob. Paari päeva möödudes avastab poiss vihjete rea, mis tundub olevat jäetud talle ning juhatab teed kadunud neiuni.
Nuriseda võib ka, et lõpp ei meeldinud ja kiskus kohati veidraks. Kuidas tervelt 4 õpetajat suutsid megalühikese ajaga oma vanemaid veenda, et nad nüüd lasevad lõpetamise üle ja sõidavad autoga üle 1000 miili kuhugi kohta, mida kaardil ei eksisteeri, et leida üks tüdruk.
Raamatu tõttu sain targemaks, tean nüüd mis asi on paberlinn ning mida tähendab cul-de-sac.
("Visage Volé")
2001
Latifa
1996. aasta 27. septembril vallutas Taliban Kabuli. Latifa oli siis kuueteistkümneaastane, pea unistustest tulvil.Võimule tulles sulges Taliban kõik tütarlastekoolid ning nagu kõik afgaani naised, sai ka Latifa tunda alandusi ja solvanguid. Ta pidi veetma peaaegu kogu aja koduseinte vahel ja väljudes kandma tšadrit.
4/5
Ma olen nii vähe memuaare või biograafiaid lugenud, et ei oska kuidagi hinnata, kas see oli nüüd hea või halb. Valgest sarjast oli see nüüd teine raamat ning meeldis ta rohkem, sest Afganistaani olukorraga olin ma palju vähem kursis kui Nõukogude Liidu omaga. See oli paras šokk ning iga kümne lehe tagant pidin endale meenutama, et tegu ei ole väljamõeldisega. Lühikokkuvõte: kui sa oled naine, siis sind pole olemas. Kõige enam hirmutas mind asjaolu, kuidas keelati naistel töötada, ükskõik, mis ametil, ja meesarsti juures naised käia ei võinud. Nii paljud haigused on ravitavad, aga kui arsti juurde ei saa minna, siis surmavad. Ma lihtsalt kujutasin endale neid piinlevaid naisi ette. Samuti see, et ilma mehe/venna/isa saateta ei võinud tänavale minna, rääkimata tšadri kandmisest. Euroopa tänavapildis on see nii mõeldamatu, ikka kiirustavad naised üksi kooli, tööle, poodi.
Loo seisukohast veidi häiris see, et lugu pidevalt hüppas aastate vahelt, et vahepeal rääkis vanemast, nõukogude ajast ja siis jälle sellest, mis nii-öelda olevikus toimus ja siis jälle liikus sündmustik paar aastat tagasi.
Mind hakkas igatahes huvitama, mis seal praegu sünnib ning loen kindlasti sel teemal veel. Raamatu sündmused on peaaegu 20 aasta tagusest ajast, okei, natuke liialdan, pigem 15 aasta.
Loo seisukohast veidi häiris see, et lugu pidevalt hüppas aastate vahelt, et vahepeal rääkis vanemast, nõukogude ajast ja siis jälle sellest, mis nii-öelda olevikus toimus ja siis jälle liikus sündmustik paar aastat tagasi.
Mind hakkas igatahes huvitama, mis seal praegu sünnib ning loen kindlasti sel teemal veel. Raamatu sündmused on peaaegu 20 aasta tagusest ajast, okei, natuke liialdan, pigem 15 aasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar