Ja kuidas me Carliga ta vennale lasteaeda vastu jalutasime. Meil vedas, et see oli üks neist ilusatest päevadest, aga me jõudsime poolteist tundi liiga vara kohale ja istusime seal lasteaia ees pingil. Carl jõi energiajooki purgis, ma valmistusin kontrolltööks. Vahepeal läksid mõned vanemad mööda, tõid oma lapsi ära ning ühel hetkel tuli juhataja välja, sest talle oli kaevatud, et kahtlased noored on territooriumil. Minema meid muidugi ei aetud, saime tund aega veel oodata, enne kui koju saime.

Järgmisel päeval käisime ta venna jalgpallitrenni vaatamas. Ma pole kunagi nii väikeseid trennis jälginud, see oli nii naljakas. Neil oli harjutus, et öeldi värv ja sellise torbiku juurde pidid palliga jooksma. Selle asemel, et kõige lähem võtta, valisid mitmed hoopis kõige kaugema. Pooled poisid trennis tahtsid väravavahiks hakata. Kui lõpuks mänguks läks, siis üks tiim arutas, et 3 on väravas, 1 kaitses ja ülejäänud ründes. Treener muidugi pani nad kohe ise paremini paika, aga need kaitsemängijad üritasid ikka värava ees seista.