DXII
21:11ehk sain täna aru mida tähendab steampunk kui kirjandusžanr (& see meeldib mulle!)
("Clockwork Angel")
2010
Cassandra Clare
Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow... Nimed, millega Cassandra Clare’i “Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa.
Saanud teda kasvatanud tädi surma järel Londonis elava venna saadetud laevapileti, sõidab neiu New Yorgist temaga kohtuma, ent ei leia Nate’i eest. Tessa on ihuüksi võõras linnas, teadmata oma sünget sünnisaladust ning oskamata aimata, et teda jahib tema erilise võime pärast okultistlike ringkondade mõjuvõimsaim isik – kurjakuulutav Magister.
4/5
Esimene asi, mis mind häiris Infernal Devices - põrgu sõdalased. Mina tõlgiks küll põrgulikud seadeldised, see kõlab palju paremini. Teiseks, raamatu intrigeerivast pealkirjast ma küll aru ei saanud. Tessa kandis mingit asjandust küll ilusti kaelas kogu aeg ning viimastel lehekülgedel lendas see tal kaelast ja tegi mingit hookus-pookust, aga mis ime asi ta oli ja kust pärit jne jne jne küsimused jäid vastamata. Mulle üldiselt ei meeldi raamatutes üldse sellised pooleli jäävad lood, mis sunnivad mõne piinava fakti järele uurimseks järgmise osa järgi haarama. Selles fantaasiaromaanis jäi lahtisi otsi päris palju, aga osad neist nii väga ei häirinudki, nagu Willi salapära või Tessa vanemate küsimus. Loen meeleldi edasi, õnneks peaks raamatukogus järgmised osad saadaval ka olema.
Kaalusin veidi ka panna seda raamatut "bad reviews" punkti alla, sest sattusin seda Clare'i plagieerimislugu lugema, aga see käis nagu rohkem sarja "The Mortal Instruments" kohta, millest ma lugenud vaid ühe osa (mis mulle ei meeldinud). Seega neid kahte sarja/teost ma võrrelda ei oska, sest mittemeeldinud raamatud mul üldiselt väga hästi meelde ei jää. Tegelikult, kui aus olla, siis ähmaselt meenusid mõned luudelinna-või-mis-iganes-selle-esimese-raamatu-nimi-ka-polnud tegelased, seega mingi sarnasus nende vahel pidi olema. Varjumaailmaga lähemalt tutvumiseks peaks ehk kunagi sarja uuesti kätte võtma, nüüd siis juba teise osa.
"Kellavärgiga ingel" sai mult üllatavalt kõrge hinnangu ja just sellepärast, et ta meeldis mulle. Mulle istus see, et fantaasia oli segatud ajaloolisema taustaga, mitte tänapäevaga. See andis kuidagi mulle meelepärase nüansi ning pealegi neid 21-sajand/tulevik+fantaasia raamatuid on juba loetud küll. Nelja tärni väärib ka avastus, et on olemas steampunki žanr, millest ma tegelikult mitut teost lugenud olen. Sinna alla kuulub ka mu suur-suur lemmik Philip Reeve'i "Surelikud masinad". Olin küll ähmaselt sellest liigitusest kuulnud, aga nüüd uurisin lähemalt ja tekkis suurem huvi.
0 kommentaari