DVII
00:37ehk ikka järjel
("The Cuckoo's Calling")
2013
Robert Galbraith
„Käo kukkumine” on põnevalt ja elegantselt kirjutatud Londonihõnguline mõrvalugu, mis viib lugeja vaiksetelt Mayfairi tänavatelt East Endi tagahoovide pubidesse ning Soho melu keskele.
See tähelepanuväärne ja väga hästi vastuvõetud romaan on J.K. Rowlingu esimene Cormoran Strike’i tutvustav krimiraamat, mille ta kirjutas Robert Galbraithi pseudonüümi all.
Kui üks ängistuses modell lumises Mayfairis rõdult surnuks kukub, arvatakse, et tegemist on enesetapuga. Ent tema venda hakkavad painama kahtlused ja ta külastab eradetektiiv Cormoran Strike’i, et seda juhtumit põhjalikumalt uurida lasta.
Strike on nii vaimselt kui füüsiliselt sandistatud sõjaveteran, kelle elus valitseb täielik kaos. See juhtum kujuneb Strike’ile rahalises mõttes küll päästerõngaks, aga isiklikus elus tuleb tal selle eest lõivu maksta: mida rohkem ta noorukese modelli keerukasse ellu süüvib, seda süngemaks lugu muutub ja seda lähemale ta ähvardavale ohule jõuab…
See tähelepanuväärne ja väga hästi vastuvõetud romaan on J.K. Rowlingu esimene Cormoran Strike’i tutvustav krimiraamat, mille ta kirjutas Robert Galbraithi pseudonüümi all.
Kui üks ängistuses modell lumises Mayfairis rõdult surnuks kukub, arvatakse, et tegemist on enesetapuga. Ent tema venda hakkavad painama kahtlused ja ta külastab eradetektiiv Cormoran Strike’i, et seda juhtumit põhjalikumalt uurida lasta.
Strike on nii vaimselt kui füüsiliselt sandistatud sõjaveteran, kelle elus valitseb täielik kaos. See juhtum kujuneb Strike’ile rahalises mõttes küll päästerõngaks, aga isiklikus elus tuleb tal selle eest lõivu maksta: mida rohkem ta noorukese modelli keerukasse ellu süüvib, seda süngemaks lugu muutub ja seda lähemale ta ähvardavale ohule jõuab…
4/5
Mõistagi võtsin romaani käsile, sest autor on J.K. Rowling. Vastasel juhul oleks see lugemata jäänud kahjuks, sest ma ei usalda väga igasuguseid kriminaaljutte. Mulle meeldib Agatha Christie, olen ka Holmesi lugudega tuttav, aga kuidagi ei kipu tundmatute autorite detektiividest lugema. See teos pani mu aga uuesti sellesse žanri sügavalt sisse elama, pea töötas kogu aeg, juurdlemas, kes ometi see mõrtsukas on. Välja ei mõelnud, au ja kiitus selle eest! Christie romaanide puhul olen suutnud seda juba tegema hakata, seetõttu krimi ebahuvitavaks üks hetk muutuski.
Kui ma oleks ainult Potterit lugenud, siis ei tunneks Rowlingut üldse ära, aga "Ootamatu võimalusega" on käekiri veidi sarnane. Alguses lugu venis, oli aeglane ja veidi igavgi. Tutvustatakse lähemalt peategelast, detektiivi, tema elu ja olemust, asitõendeid juhtumi osas nagu ei tutvustatakski. Ometi on kõik käigud ja leiud teada. Umbes poole pealt tuleb salapära, vihjed, et midagi on leitud, aga mis täpseks, jääb ikka lugeja nuputada kuni finaalini, kus kogu lugu välja tuleb.
Ma armastan ka seda, millise võrratu sõnamängunüansi eestikeelne pealkiri raamatule veel juurde annab.
Mis mind kõige rohkem häiris oli see, et tõlge trükivigu täis oli.
0 kommentaari