ehk teine

Carrie on seitseteistkümneaastane koolitüdruk, kes on kogu elu kannatanud oma ema usuhulluse ja klassikaaslaste pilgete ning mõnituste all. Juba väiksena avastas ta endas üleloomuliku võime vaimujõuga esemeid liigutada. Võime avaldus vaid äärmise stressi tingimustes. Siiski saabub päev, kui Carrie kogeb, et võib olla õnnelik ning imetletud. Kuid selleks päevaks on mõned klassikaaslased välja mõelnud eriliselt julma ja alandava nalja. Ja see on viimane piisk - nüüd vallandub eriti valuliselt Carrie üleloomulik jõud ja toob kaasa verise kättemaksu, mis vapustab kogu Chamberlaini linnakest.



Selle asemel, et keemia aluste eksamiks õppida, lugesin ühe raamatu jälle läbi. Alustan kohe järgmisega ka.
Põnev oli küll, aga kuna olin filmi näinud ja teadsin sündmusi ette, siis nii erilist kogemust kui selle challenge esimene raamat, see ei pakkunud. Säärast õudu kui "Lemmikloomasurnuaid" ka ei tekkinud, aga natuke vastik oli küll. Emotsioon, mis mind valdas oli pigem selline tuim kaastunne/kurbus. Loo lõppedes süda lihtsalt kisendas happy endi lootuses ning see tuimus tuligi ette teadmisest, et seda ei tule. Stephen Kingil on anne hästi reaalse ja toredana tunduvat raamatut kirjutada ja siis see mingiks veriseks koleduseks pöörata, ja seda mitte halvas mõttes. Raamat meeldis siiski rohkem kui film, sest mul ikka meeles tunne, kui Carliga kinost tulime ja ma ainult mõtlesin, et ma ei vali meile kunagi filmi enam.