ehk ülikoolielust - esimene praktikum

Täna suutsin esimest korda kõvasti sisse magada selle kolme nädala jooksul, mis loenguid väisatud on. Siiski asi nii hull polnud, kuigi voodist sain välja tund aega peale olematut äratuskella, jõudsin ilusti õigeks ajaks mata analüüsi.
Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid oma esimesest keemia aluste praktikumitunnist. Õieti esimeseks teda nimetada ei saa, kuna gümnaasiumis tegutsesime ka kord nädalas laboris. Ülikoolis on siiski tööd tunduvalt raskemad ning ise suutsin eriti amatöörina mõjuda. Esimesena oli vaja reaktsiooni käigus eralduva vesiniku järgi arvutada magneesiumi mass. Esimesel korral suutsin mingi ultramegasuperhüper-vea teha ja väga vale vastuse saada. Teine katse läks juba paremini, aga ikka oli lubatud 5% asemel viga 9%-line. Läks siis kolmas katse ja 6% viga. Õnneks lasti selle peale läbi, kuna kulunud oli juba ilmatu aeg ning oli vaja teise tööga ka hakkama saada. See siis oli näiliselt lihtsam - süsihappegaasi kolbi kogumine, molaarmassi määramine. Paar kolbi oli veel järel, kaalusin ilusti ühe ära, panin koguma. Kaheksa minutit hiljem kaalus kolb koos süsihappegaasi ja korgiga vähem kui ennist õhuga täidetult. Miski oli mäda. Proovisin paar korda veel, aga müstiliselt läks see iga korraga aina kergemaks. Võtsin siis uue kolvi, panin koguma - ups, kaalumata jäi. Panin kaalumiseks korgi peale - ups, ülevalt äärest tuli klaasikild ära. Sain uue kolvi, kaalusin, kogusin 7-8 minutit süsihappegaasi ja esimest korda see kaal suurenes. Tegin siis uue katse ja tulemus tuli sama. Aega enam polnud, et veel midagi teha, tegin siis arvutused ja lõpetasin napilt koos laboritunni lõpuga. Ei pea uuesti sama asja tegema minema!