Ühel päeval postkasti külastades ootas mind ees kiri, mis algas sõnadega: "Armas Mariann! Augustikuu on sinu kuu!" Tuli välja, et Viking Club, kuhu kunagi liitusin, otsustas mulle sünnipäevaks kinkida reisi kahele Helsingisse TÄIESTI TASUTA. Pikemalt mõtlemata haarasime Carliga võimalusest ja viis päeva hiljem istusime juba laeval. Päev algas küll suve jaoks kohutavalt vara, juba 6 pidime sadamas olema, mistõttu veetsime merereisi kahekesi pooltühjas baaris tukkudes. Maabudes olime juba ärksad ja pikaks päevaks valmis. Mina tahtsin küll minna lõbustusparki, sest pole veel üheski käinud (Legoland ei loe!), aga see plaan osutus liiga kulukaks ning seetõttu seadsime oma sammud hoopis loomaaeda. 

Helsingi Zoo on eriline selle poolest, et asub saarel - Korkeasaari. Sinna väljub turuplatsi juurest alates 10:00st iga 20 minuti tagant väike armas paadike, mis sõidab suure punase ratta jõul. Ma ausalt ei tea, kuidas seda nimetatakse. Otsustasime istuda üleval tekil, kuna väljas oli üsna palav. Seal puhus nii kõva tuul, et kui pileteid tuldi kontrollima, kartsin, et need lendavad käest. Sõit kestis umbes 15 minutit. Maabudes ostsime endale hingehinna eest jäätised (1.90€ pisike Eskimo/mahlajäätis Twister, suuremad olid juba üle 3€) ja suundusime loomi uudistama. Mina kui tuntud kassifänn vedasin Carli kohe suurte kiisude juurde. Nägime lõvikutsikaid, kes olid nii-nii armsad, et kui kogu park läbi käidud sai, tulime veel teist korda neid uudistama. Kahjuks nad siis tudusid. Tahaks endale ka koju ühte, seetõttu saab mu pisike kutsu, kelle sünnipäeva paiku saan, endale nimeks Simba.

Päris paljud puurid tundusid tühjad, kuigi olid tihedalt taimestiku ja erinevate koobaste-pesadega sisustatud. Lisaks raskendas loomade otsimist veel asjaolu, et vaatamiseks oli üsna räpane klaas, millelt päike tugevasti tagasi peegeldas. Sellegipoolest oli mõnus ringi jalutada, head ilma ja koosolemist nautida. Isegi puure oli huvitav vaadata, kuigi asukaid ei näinud, sest need nägid elupaikadena hubased välja: palju rohelist, ronimisvõimalusi, basseinikesed, urud varjumiseks. Kui mõelda Tallinna vanadele betoonpuuridele, siis tuleb lausa nutt kurku. Õnneks on seal enamik loomi juba ümber kolitud. Pealegi pole ma kodumaa loomaaias päris kaua käinud.
Igatahes, peale lõvikutsude nägime kaslastest veel kaugusest tiigri pead ning pisikest manulit oma pesas. Edasi saime kaeda piisoneid, erinevaid linde, ahmi ja kahte karu lõunasööki nautimas. Karude osa oli suur nagu šimpansitel või elevantidel Tallinnas. Seal oli eraldi vaateplatvorm ning lausa kaks õueala. Korkeasaari troopikaosa oli veidi segu botaanikaaiaga. Sisse astudes kõndisid erinevatest taimedest mööda ja üle sillakese, kõrvus kostmas kriiskav linnulaul. Edasi tulid pisikesed puurid putukate, roomajate, kahepaiksete ja närilistega, mis plastmassist kaljuseina pistetud olid. Seal oli palju inimesi, kitsas ja palav, aga loomad olid vahvad. Kui ruum veidi avaramaks muutus, siis tulid suurem aedik, kus olid eriti armsad pisikesed närilised. Neid oli seal lausa terve koloonia. Üks küünitus nii armsalt veekogu kohale, pistis oma pisikese roosa keele välja ja limpsas vett. Ka meil oli janu ning kulutasime 3,10€ väikese pudeli peale, mis kiiresti tühjenes. Loomaaias sai imetleda ka liivaskulptuure, mis vahvad olid. Oleks nüüd ise ka nii osav ja ehitaks randa mõne. Kokku jalutasime seal saarel umbes kaks tundi ja siis suundusime tagasi laevakesele, et kesklinna minna.

Ülejäänud aja ekslesime linnatänavail, käisime poodides, ostsime veidi kraami ja sõime. Võtsime Kamppi kaubanduskeskuse ühest toidukohast kahepeale kebabi friikartulitega. Varasemast kogemusest tean, et portsud on sealmaal üüratud, mina küll tervet nahka pista poleks jaksanud. Aeg läks üllatavalt ruttu, pool tundi tegime veel pargis istudes parajaks ja siis suundusime juba sadamasse. Uuesti laeval, mängisime paberil poomist, et kodusõit rutem mööduks. Käisime ka poes viimase raha eest kommi ostmas. Kell 00:00 olime juba Tallinnas ja suundusime koju tuttu.