pilt Piletilevist

foto Vana Baskini Teater

See raske osa tehtud, asun kohe jutu juurde. Alustan nii nagu iga lehte oma kultuuripäevikus, mida õnneks enam koostama ei pea. 

Käisime 30. juuli õhtul Lohusalu sadamas vaatamas Mike Yeamani komöödiat "Kanuusõit algajatele". Tegu oli Vana Baskini Teatri tükiga, mille lavastajaks oli Eero Spriit. Üks inglise abielupaar on otsustanud lavastada meespoole hukkumise kanuuõnnetuses, et kindlustusrahadega kodumaa pinnalt lahkuda. Nende plaan oli lausa selline, et isa elus olemisest ei kõssata sõnagi isegi oma lastele. Sulitegemist on etenduses palju, publikut naerutatakse nii esimeses kui ka teises vaatuses. Esialgu hiilgava ja lollikindlana tundunud ideest kinni hoidmine muutub üha keerukamaks. Palmide alla küll jõutakse, kuid sellega pole lugu veel läbi.

Üldjoontes tükk mulle meeldis, kuigi lõpp venis veidi liiga pikaks ja lugu mingist hetkest enam edasi ei liikunud. Kõik tegelaskujud olid väga värvikad ning erinevad, neist eriti meeldis Madis Milling kuubalasena. Samas "surnud" mehe, Franki emotsionaalsus tundus veidi ülepingutatuna. Samamoodi ei mõjunud loomulikuna ka peretütre tõre reaktsioon igale situatsioonile. 

Komöödia sõnum on ilmselge: midagi ei saa kaua varjata, tõde jõuab alati päevavalgele või nagu eestlastele pisikesest peale korratakse: "valel on lühikesed jalad". Sügavamat sisu mina ei leidnud, kui olen loll, siis olen, ei saa sinna midagi parata. Tõdeda tuleb, et pigem on ta kerge suvine meelelahutus ning terve etenduse vältel tikutulega mõtet taga ajama ei pea.

Lõpetuseks, on siililegi selge, et laval kunagi ülearuseid asju pole. Mu pilgu haaras algul süütuna laual seisev laavalamp. Seetõttu ootasin pikisilmi, mis sellega ette võetakse ning ei pidanud pettuma. Kas veel keegi on selline, et terve etenduse vahib suvalist eset ja ootab, et sellega tegeletaks?

Igaks juhuks lisan siia ka teatri kodulehelt võetud kirjelduse:

On näitemänge, mille žanrit on lihtne määrata: see on draama, see on komöödia, see tragikomöödia, see lihtsalt näidend... Aga on ka selliseid, mida niimoodi ühe sõnaga defineerida ei ole võimalik. Säärane lugu on ka Mike Yeamani (Inglismaa) kelmikomöödiaga „Kanuusõit algajatele“, mis esietendus Inglismaal South Shieldsis, teatris nimega The Customs House 2010. aasta juulis. Kelmikomöödia küll – seda sisu poolest, aga kohati võtab see draama värve, kohati pöörab situatsioonikoomikasse, lõpupoole võtab lausa farsi ilme, aga päris lõpus, kus tegevus jõuab kulminatsiooni, saab sellest järsku „must“ komöödia. Mike Yeaman segab neid žanre kerge ja mõnusa dialoogiga ning tulemus on erakordselt põnev ja naljakas. „Kanuusõidu“ aluseks on käesoleva sajandi esimesel kümnendil toimunu – nimelt lavastas endine õpetaja ja vanglaametnik John Darwin Hartlepoolis kanuuõnnetuse ja jäi kadunuks peaaegu kaheksaks aastaks. Sündmus äratas Inglismaal sellist tähelepanu, et sellest kirjutati koguni romaan ja lavastati TV-seriaal. Ning seejärel tuli Mike Yeamani teatrile ümbertöötletud versioon. Frank ja Beryl, kes ei ole enam kaugeltki esimeses nooruses, mõtlevad välja triki, kuidas pääseda finantsraskustest ja selle asemel veeta muretu vanaduspõlv lõunamaa sooja päikese all. Väga lihtne ja lollikindel: kui mees on suure raha eest kindlustatud ja juhtub näiteks kanuusõidul õnnetuse läbi hukkuma, siis saab naine hunniku raha. Frank peab surnu mängimiseks olema mõnda aega peidus – ka oma laste eest, sest turvalisuse huvides ei saa neile rääkida – ,siis sõitma valepassiga kodust kaugele ära, ja kui rahad käes, siis lendab Beryl talle „paradiisi“ järele. Aga tegelikkuses ei lähe kõik sugugi nii libedalt. Abielupaari teele veereb aina uusi takistusi ja nende pettus ähvardab ka üsna tühiste juhuste läbi kohe-kohe ilmsiks tulla...