ehk Peterburi vol 2

Nüüd saate siis imetleda veidi pilte parkidest. Kogu sealset ilu oli raske kaamerasilma püüda. Esiteks, ringi siblivate turistihordide tõttu. Teiseks, sest lilledest seatud mustreid oleks palju parem hoomata õhust, aga helikopterit mul pole. Kolmandaks, päike oli koguaeg vastu. Nii, et peate ise seda suursugusust kaema minema.
Nagu ma eile juba mainisin, algas reis Peterhofi aias tehtud jalutuskäiguga. Haljasala oli tohutu suur. Meil oli ringivaatamiseks 2 tundi, aga nägime ikka üpriski väikest osa. Selle arhitekt Niccolo Michetti on ka Kadrioru pargi kavandanud. Peterhof on kuulus oma purskkaevude ja kaskaadide poolest. Neid oli seal tõesti igal sammul. Huvitav oli see, et tsaarile meeldis nalja teha ning seetõttu oli kuldkujudega veejugade kõrval ka nalja tegemiseks mõeldud dekoratsioonid. Näiteks oli ühes kohas tee ääres avad, millest valitseja laskis vett pritsida, kui mööda läksid aadlipreilid. Seal olid veel toolid, millel istudes sust üle vett lendas. Kahte pilti näete ka üleval.
Ermitaažis näidati meile teisele korrusele rajatud rippaeda. See nimi on nii eksitav. Ma alguses arvasin, et seal on sellised allapool rippuvad taimed, mis džungli mulje jätavad. Ilmselt nimetatakse nii kõiki haljasalasid, mis jäävad maapinnast kõrgemale. Rumal Mariann. Tsarskoje Selos olin siis juba targem, kui jälle rippaiast juttu tuli. Enne sinna jõudmist oli meil umbes pool tundi aega ja meid veeti Aleksandri pargi juurde, kus oli alles taastatud Hiina sild. Aias pidi olema veel palju idamaade stiilis paviljone, aga nende uudistamiseks aega ei antud. Tuleb omal käel tagasi tulla vist. Käisime siis palees endas ära ja pärast oli meil tunnine jalutuskäik haljasalal. Lossikompleksid võtavad enda alla ikka niiiiiiiiiiiii palju ruumi. See park oli looduslikus stiilis ehk meenutas sellist hõredamat metsa. Purskkaeve ei olnud, aga selle eest oli palju kujusid, uhke tiik ja paviljonid. Rännaku lõpetasime ermitaaži juures, kus pidi olema selline laud, millel on mehanismid, mis saadavad su taldriku alumisele korrusele ise toidu järgi. Seega ei pea teenijad ümber sööjate edasi-tagasi siblima.

Paar pilti on ka vabal ajal tehtud jalutuskäikudest. Esimene on maabumiskeeld keset lillepeenar, mitu meetrit jõekaldast eemal. Selle tegin esimesel õhtul, kui meil jalad nii läbi ei olnud ning võis omapead uitama minna. Teine on hoonemaketike keset tiiki ühes pargis, kuhu varjusime päikese eest teise päeva vabal ajal. Siis olid küll jalad ja selg läbi. Lamasin seal murul mõnda aega.