CDLXV ehk koolilõpureis Varna

ehk bulgaaria

parim reisiseltskond

tegime legolaua taga lennuni aega parajaks

minu bmw

maksis kokku 10 senti + 4 h aega

minu põlev õhtusöök

kuidas lõigata arbuusi - bulgaaria style

parim kebabikoht

sakslased tahtsid meiega pilti teha kui kaamerat nägid

Mart astus otse meie hotelli reklaamist välja

Varna "ilusad" majad

Siis kui teed on augulised - ilukilp lendas alt

"See pole nagu Itaalia" siin mitte u-kurvid vaid v-kurvid

but first let me take a selfie

Orissaares

sõin kohalikku jogurtit, polnud väga hea

otsisime tund aega aaret, ei leidnud

vähemalt oli kaunis vaade

Nesebar

Siis kui mata tulemused tulid

see maja müügiks btw

Kaliakra poolsaarel

homemade limonaad

šokolaadisuflee

Balchik

Kukerite aare on pildil

otsinguil

Kalmer sai kätte!

logisin ära ka

siuke trepp ja džungel

aarde kirjeldus käskis läbi aiaaugu ronida

Bulgaaria teed

Vaade Golden Sandsi kuurortile

hullud

"teeme pilti" 

vaatasin Hispaania-Hollandi mängu 

klassiga ämbrid

Rooma saunad  

imehea jogurt

Varna parim restoran - Di Wine

magustoiduvalik

Päev 1 - 10.06
Loeme siis reisi alguspunktiks lennujaama poole stardi. Sõitsime kodust välja, võtsime Burdi Pääskülast peale ja kimasime neljaks Lennart Merisse. Kogunesime seal veits klassiga ja andsime kohvrid ära ja läbisime turvaväravad ja siis algas O O T A M I N E pihta. Nimelt lennukil oli mingi rikkeke.
Alguses mängisime kaarte, musta notsut ja üht lauamängu. Istusime laste legonurgas. Iga poole tunni tagant öeldi, et nüüd veel 30 minuti tagant tuleb uut infot.
Elisabeth ja Kristi oli targad ja teadsid, et kui 2h möödas, saab süüa. Sättisime end Kristiga kella kaheksa aeg siis selle infolaua ette ja saime esimesena 10€ toidukupongid. Olime lennujaama tagumises otsas, kus tuleb veelkord need uksed läbida. Seal ainult üks kohvik ja tagasi ringiuitama ei lasta. Seega terve lennutäis inimesi pidid söögi ühest kohast saama. Seisime siis ilusti järjekorra esimestena seal, pidime ootama, sest laual oli kell, et tunni pärast tullakse tagasi. Nii kaua ei läinud, aga vahepeal trügisid meie ette kõige jobumad inimesed maailmas - kaks TIKi kaheteistkümnendikku, üks väga imeliku karvakasvuga näol ning teine väga ärajoodud häälega. Virisesime ja õiendasime nendega palju, Kalmer ütles tagantpoolt ka sõna sekka, aga ära me neid noormehi sealt ei saanud. Plaanisid Pätsil näo sisse lüüa, aga lõid põnnama, et pärast ei saa lennukile. Viimaks saabusid teenindajad, aga ka nemad ei ajanud kutte sealt minema, vaid lasid neil enne meid tellida. Õnneks saime Kristiga siiski oma Caesari salatid, kaks ainsat, mis seal saadaval oli Lisaks võtsime siidrid ja Pringlesi kartulikrõpsud. Kogu eine läks maksma 10.10€, ehk enda taskust ohverdasin kümme sendikest.
Istusime siis ja sõime ja puhusime juttu, kuni ilmus teade, et boarding ja lennuk tõusis õhku umbes 10 paiku ehk siis 4 tundi hiljem, kui pidi. Õhusoleku ajal midagi mainimisväärset ei toimunud. Kohale jõudes saime Novatoursi bussiga hotelli. Teepeal loeti sõnad peale, et hoidke oma asju ja vargaid on palju jne jne jne. Pool tunnikest veeresime ja siis saime juba oma toad kätte ning võimaluse ringi uudistada.

Päev 2 - 11.06
Peatusime kolmetärni hotellis Pliska, millele on netis väga jubedad arvustused, mistõttu veidi kartsin. Eriti halvustatakse sealset sööki. Enamikul klassist oli ainult hommikusöögiga variant võetud. Kohe esimesel hommikul saime selle ära ka proovida. Päris... halb oli tõesti. Eriti müsli, õigemini piim. Ma kodus harjunud hommikuks helbeid sööma, aga see seal oli talumatu. Piim oli liiga lahja, maitsetu ja soe. Süüa kõlbas mu arust kohalik juust, kurk, keedetud ja praemuna, puuviljad ja mingi keeks. Samas Liis & Victoria, kes võtsid kõik-hinnas-paketi väitsid, et muul söögil väga miskit viga pole.
Hotellist veel niipalju, et ainuke probleem, mis seal minu arvates esines, oli valgustus. Koridorides nimelt lambid põlesid nii üle ühe või kahe või kolme. Treppidel peaaegu üldse mitte. Paaris toas oli ka veel mingi hais sees ning tubade välimus polnud kõige ilusam, aga need mind ei häirinud. Teenindus oli sõbralik, eriti all administratsioonilauas istuv naine, kes koguaeg naeratas. Hommikul käidi küll üsna vara ustele koputamas, et uurida, kas saab tuba koristada, kuid mina selle peale ei ärganud. Keegi rääkis, kuidas oli oma kohvri laiali tõstnud ja siis kuhugi läinud ning tagasitulles olid kõik asjad kokkuvolditult voodil olnud ja pudi-padi ilusti kapiäärel. Basseini ääres oli piisavalt kohti. Päevitustoolidel olid mõnusad madratsid, et pehmem lamada oleks. Vesi oleks võinud küll paar kraadi soojem olla, aga samas ülekuumenuna sisse hüpata oli hea.
Peale hommikust kõhukinnitamist suundusimegi basseini äärde peesitama. Hõõrusin end hoolikalt päikesekreemiga üle ja pärast küll muljet ei olnud, et nahatoon tumedamaks oleks muutunud. Ujumas käisime ka, väga hullu allergiat see vesi välja mul ei löönud.
Seejärel läksime kondama. Kohe esimesest teelejäävast putkast võtsime lõunasöögi - kebabi. See oli nii hea, et külastasime sama kohta hiljem veel ja veel. Putkaomanikule jäime ka meelde. Iga kord kui oma kuuese kambaga mööda läksime hüüdis, et estonians are good people. Oma esimesed kokteilid jõime ka kohas nimega Malibu Bar ära. Seal oli koguaeg selline diil, et ühe hinna eest saad kaks ühesugust kokteili. Võtsime Anuga 9 levi eest Sex on the Beachi. Hea oli. Seal baaris sai veidi netis ka olla enne kui edasi liikusime. Promenaadil ringi uitades kulutasin kohe kaasavõetud 50 levi ära. (kui kahega jagada saab umbkaudu eurodes hinna). Ostsin käekella ja Carlile House Targaryeni t-särgi ja miskit veel vist. Teised suundusid mingi hetk tagasi, Grethega jalutasime veel üsna kaugele. Leidsime imeilusad kleidid, mis ~160 levi maksid ning pea sama kauni 100 levise fake Versache kleidi ja ilusaid pusasid oli igal pool megapalju. Hea avastus oli ka odavate hindadega pesupood, kus kaup värvijärjekorras seinale rippuma oli asetatud.
Tagasi hotelli jõudes otsustasime, et on paras aeg õhtustama minna. Suundusime päeval nähtud Bulgaaria restorani. Valisin endale roa, mis sisaldas kana, maisi ja brokolit kooreses kastmes. Peal oli sellel veel juust ning paar oliivi. Ilmselt oli see parim toit, mis reisi jooksul sain. Kui see lauale toodi, pani kelner ta veel alt põlema. Teised kiitsid ka ning tellisid paar õhtut hiljem sama. Kõrvale jõime vett ja veini. Ainuke asi, mis söömisnaudingut veidi kahandas, oli väga madala ja käheda häälega naislaulja. Kõhud täis, viisin kaamera hotelli ja seejärel läksime ööelu uuristama. Kondasime jälle üsna kaugele, kuurorti keskel oleva mini Eiffeli torni juurde. Võtsime sealt 1 levi eest masinajäätised, kuna kange magusaisu oli ning siis hakkasime tasapaisi tagasi jalutama. Teel veeti meid suht sõna otseses mõttes ühte baari sisse. Üks mees võttis Grethe sülle ja peaaegu tõstis ja baaripukile istuma. Saime tasuta shotid ja seejärel nuruti meid nõusse kokteile tellima. Pakkumine oli siin juba 3 kokteili ühe hinnaga. Kahjuks olid need väga jubeda maitsega. Mohito maitses nagu hambapasta ja Long Island Ice Tea nagu puhas alkohol. Samas püsti tõustes ja edasi liikudes jäi mulje nagu ühtki promilli poleks sisse joodud. Edasi suundusime Malibu Bari, kus hommikul istusime, sest teadsime, et seal head joogid. Valisime Grethega Orgasmi ja see oli parim kokteil, mis reisi jooksul proovitud sai. Selline mõnus kreemine. Pärast võtsime veel BBC-d ka, see oli ka päris okei. Meie lauda trügisid ka kaks saksa poissi ja üks hispaanlane. Viimane väga inglise keelt ei mõistnud. Need tüübid olid väga seltsivad igatahes, tegid meiega pilti ja värki. Mingi hetk jõudis kohale purupurjus Markus, kes end minuga samale toolile pressis ja põhimõtteliselt lauda peksma ja väristama hakkas. Kui Liis ja Vicu teda hotelli hakkasid transportima, sain teada, et reaalikad ka samas baaris. Lahkusin meie laudkonna juurest ja istusin koos Mari Liisiga. Ta klassivend väitis, et peale minu saabumist, muutus Mari Liis palju elavamaks. Kui tema klass klubisse suundus, läksime meie tagasi oma hotelli. Meelitasime teised ka sakslaste juurest ära. Üks neist oli muide täitsa tore. Kurtis mulle, kuidas ta vanavanemad Venemaalt, aga et ta ei mõista sõnagi по-русски.
Igatahes õhtu lõppes meie 725 toas. Tee pealt haarasime kaasa ühe mündimaitselise viina, mida keegi pärast juua ei tahtnud ja mis reisi lõpus prügikasti rändas. Istusime, ajasime juttu. Kui enamik Mari Liisi läksid saatma, tuli mul uni peale ja peaaegu jäin magama juba. Lõpuks jõudsid nad tagasi ja järsku oli hommik ja ma ärkasin riietega oma voodis üles.

Päev 3 - 12.06
Vahetasin lühikesed püksid ja särgi tuduriiete vastu ja magasin veel paar tundi. Seejärel suundusime kambakesi promenaadile, et hommikuks pannkooke ostma. 3 levi eest sain suhkru ja kaneelitäidisega pannuka ja kõhu täis, sest see oli nii pirakas. Isu rahuldatud läksime randa päevitama. Seekord tuli 2 tundi peesitamist. Korra katsusin vee ka ära.
Tagasiteel hotelli ostsime Grethega 5kilose arbuusi 14 levi eest. Idee oli muidugi ülimalt tark, sest meil polnud seda kuskil lõigata ega väga hoida. Lõpuks tuli geniaalne idee, et lõikae kraanikausis ja hoiame tükke ka seal. Peaaegu nagu suur kauss. Muidugi küürisime valamu enne ära, kui seda toidunõuna kasutama hakkasime. Arbuusi viilutades suutsin endal ühe sõrmeküüne otsast raiuda. Nosisime siis rõdul oma maiuspala, jagasime lahkelt teistele ka. Tegime veel võistlust, et kes suudab koori ühe paksema puutüve peale visata, aga ükski ei jäänud sinna püsima. Rõdu vastas oli muide võsa, ei-kellegi-maa, ei loopinud me oma prahti kellegi hoovi.
Kui pool viljast oli söödud läksime jälle rändama. Seekord teisele poekestega ääristatud tänavale. Leidsime baari, mis nägi välja nagu mööblipood ja peatusime seal. Ühes seinas oli ilus Audrey Hepburni piltidega tapeet. Seal pakuti võimalust oma playlist teha, lasime siis Koit Toomet. Proovitud kokteili nime ma ei mäleta, selline kreemine kookosemaitseline lurr oli.
Poed tüütasid lõpuks ära ning suundusime hotelli, et veidi wifis olla. Peale internetiaega tuli õhtusöök. Seekord suutis meid ära rääkida kebabiputka vastas olev restoran. Pakkusid meile lisaks tasuta shotidele ka tasuta vahuveini. Seekord sõin 15 levi eest jäneseliha.
Sel õhtul algas MM, me Grethega otsisime poisid üles, et mängu vaadata. Pärast vedasime nad Malibu Bari, võtsime veel ühed kokteilid. Õhtul käisime veel mööda hotellitube ja siis oli tuttuminek.

Päev 4 - 13.06
Hommikust sõime hotellis, kella üheteistkümnest saime endale renditud auto. Veidi oli veel sättimisaega, ostsime endale virsikuid teele kaasa ja 12 paiku startisime Nesebari poole. Tee oli väga kohutav. Teeääri polnud põhimõtteliselt ollagi, laiust oli ühe auto jagu, augud olid sellised, et peaaegu jäime ilukilbist ilma. Grethe õnneks märkas, et see alt lendas, saime peatuda ja üles otsida ta. Kohati oli tunne, et oleme filmis "The Wrong Turn". Kurvid olid ka ulmelised. Samas lõpuks jõudsime nii kõrgele, et vaade oli maaliline. Peatusime ka täpselt õigel ajal. Mõni minut hiljem sõitis meist mööda džiibisafari.
Teel juhtusine ka külla, mille nimi oli Orizare, väike mugandus Eesti Orissaarest. Tegime seal peatuse, et käia külapoes, nägime veidi kohalikku elu. Näiteks jalutas seal pügatud lammas tänaval ringi.
Veidi enne Nesebari üritasime otsida seda aaret. Tund aega kondasime, abiks vaid autogps ja Markuse telefonist tulevad vales formaadis koordinaadid. Leidsime mingi punkri ja paar madu, aga ei mingit tunnelit. Pärast kõik heitisid mind ja lubasid, et ei ühtki aaret enam.
Läksime siis Nesebari, linna, mis on Unesco selles lahedas nimekirjas ja vaatasime ilusaid maju. Äkki helistas Mirjam ja ütles, et mata eksami tulemused tulid. Järsku hakkas kiire, valisime ühe restorani. Burt ütles neile, et andke oma wifi password, et kui teil wifit pole, siis lähme minema. Kõik istusid telodes ja keegi ei nautinud merevaadet. Kui punktid käes, siis tellisime söögi ka. Sõin kohalikku shopska salatit, mis on kurk-tomat-juust. Peale Nesebari sättisime end tagasi kuurorti sõitma.
Kaheksa paiku olime kuldsetel liivadel. Näksisime Grethega oma arbuusi veel ja seejärel suundusime terve klassiga linnapeale. Läksime jälle sinna mööblipoetaolisesse baari. Võtsime 3liitriseid kokteile sealt mitme peale. Meie jaoks tehti eraldi nurk, kohe ees oli ekraan Hispaania-Hollandi mänguga. Tellitud kokteil mulle väga ei mekkinud, seetõttu jäin üsna kaineks. Mängu oli piisavalt huvitav jälgida ja iga värava puhul Hispaania fänni Tanelit tögada.
Mängu lõppedes oli plaan kuhugi klubisse tantsima minna. Tänaval plaane arutades otsustas Kristi minu ja Helena juuksed kokku punuda. See jubedus õnneks kaua ei kestnud. Kui pusad lahti harutatud said, läksime kohe üle tee Muppetisse. Seal oli väga vali muusika, täpselt paras baarilaual tantsimiseks. Veidi kõpsutasime Helena, Liisi, Margi ja Irisega, kui see üle viskas, liikusime edasi. Nurusin tükk aega erinevaid inimesi, et nad minuga sööma tuleks. Lõpuks Pallo nõustus mind saatma, kui pannkooki läksin ostma. Kaotasime teised ära, aga leidsime "mööblipoest" Kristi ja Karoli, kes mõlemad üsna purjakil olid. Transportisime nad hotelli ja tubadesse. Ärritasime turvasid nii, et järgmisel hommikul olid seintele ilmunud öörahu sildid.

Päev 5 - 14.06
Hommikul päevitasime tsipa basseini ääres, seejärel sõitsime oma kaheksakohalisega Kaliakra poolsaarele. Turistitasime seal ringi. Veider oli, et keset poolsaart oli military zone, kuna miks sellisele alale nii lähedale üldse võõramaalasi lastakse. Sõime seal ka veidi. Lõunaks oli vara, seega võtsin ainult magustoitu ja juua.
Edasi sõitsime linna Balchik. Sealt vurasime tegelikult ainult läbi. Pilte tegime vastasmäe küljelt. Millegipärast jäi meie teele ka kohalik slumm. Nägime lastekarja prügihunniku ümber mängimas. Seal, kus nemad olid, oli parem vaade, aga peatuda seal ei julenud.
Tagasiteel tegime toidupoe peatuse, et kodustele head ja paremat odavama hinnaga hulgim kaasa osta. Ostsin ikka korralikult kommi sealt.
Kuurorti jõudes läksime ikkagi uuesti üht aaret otsima. See asus 20 aastat mahajäetuna seisvas restoranis. Trepp sinnani oli väga võsastunud ja ehitis ise väga lagunenud. Aare oli täpselt seal, kus Kalmer selle kohe arvas olevat, aga mina ebatõenäoliseks liigitasin. Seetõttu tiirlesime seal pikemalt.
Pärast üritasime Aladja kloostri juurest veel kahte aaret leida, aga need oli GPSita otsimiseks liiga võimatud. Vähemalt oli ilus vaade kuurortile.
Sel õhtul sõime restoranis, kus algul lubati 20% hinnaalandust, aga pärast anti ainult 10% ning kõik road peale Grethe pelmeenide, olid päris halvad. Irise supp oli külm, Karoli salat väga äädikane, minu tortilla maitses nagu see oleks Hesburgerist. Koha nimi oli Ivan's Place, ei soovita!!!
Õhtul läksime Grethega jalkat vaatama poistega. Võtsime ühed kokteilid ka, nii et poisid said tasuta viina.

Päev 6 - 15.06
Otsustasime juba eelmisel õhtul, et on paras aeg Varna minna. Kell 11 sättisime bussile end. Sõit tundus kuumas bussis tohutult pikk. Läksime umbes kesklinnas maha ning võtsime suuna Varna rongijaama poole. Seal peatus muide paaril aastal kuulus idaekspress. Põhjus hoone vaatamiseks oli ka kõrval asuv aare. Pool meie seltskonnast aga ei pidanud aardejahti huvitavaks ja lasi jalga, kuni meie jaama uudistasime. Suundusime neljakesi oma kehvapoolse prinditud kaardikese järgi järgmist aaret otsima. Selle juures oli see roostes ratastega masin. Huvitav koht, kuhu ise kindlasti ei satuks. Tänks, geopeitus. Meie teele jäid veel meremuuseum ja Rooma saunade varemed. Seejärel võtsime väiksed magustoidud Чучурите restoranis. Väga hea oli strained yogurt kreekapähklite ja meega. See nägi pokaalis välja nagu jäätisepall. Edasi võtsime restorani kõrvalt aarde. Järgmise aardega läk meie pisikese kaardikese tõttu veidi kauem aega. Isegi üks kohalik tuli abi pakkuma, aga kuigi olime ühe tänava kaugusel, et teadnud ta kuulsast Petko Voyvodast, kelle maja me otsisime, tuhkagi. Kui saime, aru, et oleme valel tänavanurgal, leidsime maja ja aarde kiirelt. see oli ka viimane. Edasi suundusime küll järgmise poole, aga jõudsime tagasi poekeste alasse. Käisime kingapoes ja raamatupoes ja New Yorkeris, kus oli sama kaup, mis kodumaises. Uuesti aaretele suunda võttes, me õiget kohta enam gepsuta ei leidnud. Järgmise aarde peal istus kaks mugu ja ka kolmandat ei suutnud leida. Läksime siis hoopis Trip Advisori järgi Varna parimasse restorani. Rohkem seal üheski söögikohas ei käinud, aga see koht oli küll üsna luksuslik. Võtsime Karoliga kahepeale mandlikana sinihallitusjuustukastmes koos ürdikartulitega. See toodi meile ilusti kahel taldrikul ja portsud olid täpselt parajad, et magustoidule ka ruumi jääks. Kõigi vahel jagamiseks võtsime veel saia ürdivõiga. Juua võtsime värsket apelsinimahla. Dessertide menüü oli nii lai, et mina valida ei suutnud ja ettekandja pakkus võimalust võtta ühele taldrikule kõigist kookidest pisike tükike. Karoli valis nende special koogi, mis oli tõesti hea. Kristi aga võttis lausa nii creme brulee kui ka mascarpone kreemi. Kõik road olid väga maitsvad ja mul läks kokku ainult 22 levi.
Restoranist küsisime juhatust Varna Malli, nemad tellisid meile selle peale takso, ütlesid, et nii mugavam. Restorani omanik tuli ka juttu puhuma, küsis kus me pärit ja kuidas neist kuulsime. Kui ütlesime, et Eestist, siis teatas uhkelt, et ta Vilniuses käinud.
Takso tuli marukähku ning paari minutiga olime juba ostukeskuses. Seal jagati ukse juures tasuta juua. Grethe loomulikult krahmas endale ühe greibimaitselise õlle. Jalutasime siis ringi, midagi väga osta polnud. Ühes poes olid natuke normaalsemad hinnad, ostsin siis Miki hiire pildiga t-särgi. Mõtlesime siis, et äkki teine ostukeskus parem. Kuna kahe ostukeskuse vahel oli üsna suur park ja me olime väsinud, otsustasime, et sõidame taksoga sinna. Võtsime kohe hoone eest ühe, aga selle juht otsustas, et kuigi taksomeeter näitas 2,7, siis tema 5 levisest tagasi ei anna. Teeskles umbkeelset, va tolvan. Läksime siis Grand Malli. Seal olid vähemalt minu arvates paremad poed. Natuke ostlesime ja siis oli kell juba üheksa ja väljas pime. Me ei julgenud bussile minna, mõtlesime, et prooviks jälle taksot, aga seekord telliks selle, et meid haneks ei tõmmataks jälle. Jalutasime Bershkasse kavatsusega müüjalt numbrit küsida. Lugu lõppes aga nii, et see (suht hot) kutt helistas ise ja kutsus meile takso ja seejärel juhatas veel, et kust trepist ja uksest minna. Takso oli juba ees ja saime 18 levi eest oma hotelli ette. 

Day 7 - 16.06
Plaan oli hommikul päevitada, aga taevas oli hall. Põõnasin siis paar tundi veel edasi ning seejärel läksime promenaadile pisikestesse putkadesse shoppama. Ostsin kokku kolm megapehmet, paksu ja sooja pusa - endale, Carlile, vennaraasule. Veel jalutasime esimesel päeval leitud pesupoodi ja soetasime veidi suveniire-kinke, mida koju tagasi vedada. Lõunastasime mingis restoranis, kus tegime Grethega pitsa pooleks. Erilist maitseelamust sealt ei saanud. Proovisin ka mingit jogurtijooki, mida ka mujal menüüdes pakuti, ning pettusin selles sügavalt - tegu oli veega lahjendatud maitsestamata jogurtiga.
Hotelli jõudes tegin veel lõunauinaku, sest muud polnud teha.
Õhtul sõin tomatisuppi, mis oli päris hea, ning banana spliti, mis polnud midagi erilist, sest see oli lihtsalt pooleks lõigatud banaan jäätise ja vahukoorega. Tagasijõudes kasutasime päeval saadud teadmist, et seitsmenda korruse trepi juures on ka wifi ning istusime seal, selmet fuajees netis olla.

Day 8 - 17.06
Mul oli veel veidi üle 40 levi alles, mida kulutada, seega tuli peale hotelli hommikusööki veel üks promenaadituur. Enne teenisin veel sente juurde, sest mul oli kaal kaasas ja pakkusin 1 levi eest kohvrikaalumisteenust.
Hotelli tagasi jõudes oli ilm veidi paremaks läinud ning saime tund aega päevitada ja veel viimase basseinis käimise teha. Vahepeal kuulsime, kuidas Eestis lund sajab, nii et sooja ilma tuli nautida nii kaua kuni vähegi võimalik.
Enne bussile minekut võtsime veel viimased kebabid ning allesjäänud kolme levi eest ostsin liitrise banaanimahla, mida kahjuks keegi minuga väga jagada ei tahtnud ning pidin enne lennujaama jõudmist ta üksi alla kulistama. Priit aitas ka natuke kaasa.
Tegime veel viimase grupipildi ja siis läksime sappa seisma, et piletid kätte saada. Seal selgus, et inka ja esta tulemused ka tulnud ja siis oli paaniline refreshimine. Mina sain inka tulemused vahetult enne lennukile astumist, aga esta omi sain alles peale maandumist tsekata.