CCCLXXIII
22:14ehk kunagi aastal 2009 kui ma tahtsin kirjanikuks saada
Väike sipelgas põikles porise metsatee kohal kõrguvate tumedate puude okste vahelt langevate vihmapiiskade vahelt paremale ja vasakule. Taevalaotus oli kaetud ühtlase hallikarva pilvemassiga, sabistas kergelt vihma. Meie jaoks pisikesed veetilgakesed tähendavad sipelgaile surma. Sipelgas ei teadnud, kust need hiiglaslikud veepiisad pärinevad ja teda ei huvitanud ka. Teda huvitas vaid see, kuidas mitte surma saada ja kiirelt männiokas koju viia. Ning pärast järgmise järele suunduda, et sipelgapalee ehitamiseks omapoolne panus anda. Järjekordne langev vihmapiisk sai sipelgale saatuslikuks. Ta ei märganud seda, kuna see oli teistest veidi väiksem, selle vihmasabina viimane piisk. Sipelgas tundis vaid, kuidas midagi rasket, külma ja märga teda vastu maad vajutab. Putuka eluküünal kustus ning ta väike elutu keha jäi metsa alla lamama. Esimene päikesekiir, mis pilvekardinast läbi murdis valgustas sipelga elutut keha. Justkui sipelgale austust avaldades. Päike arvas ehk, et see on tema süü, et sipelgas surnud on, ning kui ta oleks suutnud vihmapilved varem minema ajada, oleks sipelgas veel elus.
0 kommentaari