ehk vaikus

Pole ammu kirjutand või mis. Põhiliselt aega pole absoluutselt olnud. Väga jalkatihedad nädalad olid vahepeal. Üks mäng oli Tartus, tegime Lõunakeskuse peatuse ja Markus jalutab vastu. Tere, Eesti, olen väike. B-klassi hooaja viimane mäng oli eelmine neljapäev ja naiskonna oma nüüd üleeile. Mulle öeldi, et ma arenenud, je. Nüüd trenne nädalas veidi vähem ja toimuvad Kotkas. Ma pole veel jõudnud sinna tegelt, täna lähen.
Gümnajalkas oleme ka kõik peale Lasnamäe ära võitnud. Nendega oli 0:0 viik. Nüüd esmaspäeval tuleb reaaliga mäng, oioi.
Mis siis veel toimunud on?
Koolis käinud. Nii imelik, et nädal veel ja juba esimene veerand läbi. Alles oli esimene september ju. Muidu kõik tipp-topp, aga see uurimustöö... Ma mingi laisk ka ju. Pidime arutluse kirjutama eesti keeles. Võtsin teema: "Kuidas on loetud raamat mind aidanud?" Pole vist elusees ühegi kodutööga niimoodi vaeva näinud. Alati teen viimaseks hetkeks ja saan hea hinde. Ise olin ülirahul, kui valmis sain ta, aga hinne tuli neli. Suht ketas. Parim see, et ma nägin öösel unes, et ma sain nelja selle. Peaks tihedamini oma unenägusid jälgima, äkki läheb midagi muud ka tõeks.
Kaks kellakillerit ka juba üle elatud. Ma tegin need ühel nädalal veel. Esimene tuli 4 A4-ja ja teine 3. Miks uurimustöö sõnad nii kiiresti ei tule.
Kehalises mängisime ka tüdrukutega jalkat kaks korda. See on nii jube. Ma suutsin kukkuda ja sinika ka saada kuidagi.


Ma üldse ei mäleta, mida ma siia kirjutanud olen ja mida mitte. Midagi nii huvitavat pole lihtsalt olnud, mida teistel ka huvitav lugeda oleks noh. Järgmisel nädalal koolis pildistamine, siis kunagi saab vähemalt need siia panna.