ehk Kristi 17

Reede hommikul jõudsin koju, küpsetasin uue rabarberikoogi, magasin veidi ja siis Kristi juurde, auto peale ja Andineeme poole teele.
Kohale jõudes saime vist kõigepealt süüa, siis läksime panime telgi üles. Rand oli tõesti ilus. Kahju, et ilmad veel nii jahedad on olnud.
Tegime lõket ja sinna kõrvale külakuhja. Õhtul kiskus tõsiselt jahedaks. Sääski oli ka oi-oi kui palju. Mina, vana sääsefoob, istusin vist terve aeg, sall üle nina ja kapuuts silmini.
Mariannega läksime esimestena magama. See oli umbes 2-3 vahel. Karoli tuli ka ja vaimukusi hakkas lendama. Esiteks tuli tema poolt tõdemus, et pole ka ime, et tüdrukud telki ära ei mahu, kuna neil suuremad kotid kui poistel on. Järgmiseks ütles ta mulle ja Mariannele, et ei oska meid koos keerata. Sai kõva kõhutäie naerda ja siis vajusin juba magama ära. Eelnev öö oli ju üsna unevaba.
Mingi hetk ärkasin öösel üles, sest kaldus pinnasel olin kuhugi telgi alumisse nurka vajunud. Minu madratsi oli hõivanud Marianne, kelle kõrvale ma siis end üritasin pressida. Kuidagi oli 4 inimese asemel 6 telgis.
Hommikul oli esmajärjekorras jälle söögikord. Saime kartuleid ja salatit. Pärast seda mängisime Scrabble't ja voolisime savist koeri. Minu oma kohta öeldi esmalt, et see on Pikachu, hiljem sai temast Laika. Väga koer ta tõesti polnud. Tegime paar Monopoli ringi ka Mariannega ja siis läksime randa, plaaniga päevitada. Päike otsustas pilvede taha varjuda just sel hetkel. Elisabeth käis kastis end märjaks ja siis tuli külmetas kaldal. Tegevusetuse tõttu kolisime telki, et veel paar tundi põõnata. Meid tuldi äratama, kui käes oli lõuna. See tähendas jälle sööki. Meid nuumati päris korralikult, aga ahju ei pistetud õnneks. Piparkoogimajake asub ilmselt kusagil mujal metsas.
Paraja üllatusena mõjus see, et keegi sindrinahk suutis telgi tugikaarte kinnitused ära murda. Ma nüüd surnud nende pärast.
Söögilaua ääres näitas Aivar oma pantomiimiskille ja jälle sai naerda. Munamäe sünonüüm on Alpid, võtke teatavaks.
Õhtul jalutasime ranna teise otsaga tutvuma. Seal oli nii mõnus pehme ja puhas liiv. Marianne tegi liivaingleid, ma tegin ma ei tea mida. Asja tulemuseks oli see, et siiamaani tuleb igalt poolt liiva. Kaht rannariba eraldas kena jõekene kõikuva sillaga. Ausõna, mul oli koguaeg tunne, et kohe sealt keegi jäisesse suplusse lendab. Õnneks vedas see halb eelaimdus mind alt. Ennustussaatesse ma siis parem ei kandideeri.
Tagasi minnes otsustasime Mariannega 2,5km kaugusele suure puust kärbseseene juurde jalutada. Alguses läksime reipa sammuga, laulsime. Ühel hetkel jooksis üle tee hirv või kits. Kui ta meid nägi, jäi seisma ja siis putkas kõrge heina vahele. Juhtus midagi ülimalt kummalist. Ta hakkas oma kaaslasele haukuma. Igalpool saab targemaks ikka. Pärast keegi ei uskunud, et hirved hauguvad.
Igatahes edasi jalutada oli kõhe. Tekkis tahtmine tagasi minna ja keegi vastu kutsuda. Kõva häält enam teha ei julgenud, sosistasime ainult. Huvitav, kui keegi oleks vastu tulnud, siis mis ta mõelnud oleks kahest fliistekiga kesköösel ringi kooserdavast plikast. Üllatavalt kiiresti olimegi kohal. Tagasi ikka üksi minna ei tahtnud. Kerge kõne Aiqle ja ta lubas vastu tulla. Eriti kaugele ta koos kompanjoni Elisabethiga ei jõudnud. Saime kokku haukuvate, nüüdseks kaugele uidanud hirvede juures. Häält tegi seal ainult kutsu.
Jalutasime tagasi randa, istusime lõkke ääres. See öö oli palju soem, kuigi mu varbad ähvardasid küljest kukkuda. Muidu oleks kauem vastu pidanud. Rääkisime telgis Mariannega maast ja ilmast. Õieti rääkis tema mulle kõigest võimalikust, ma vastasin napisõnaliselt. Hääl ähvardas jälle ära kaduda.  Sain jälle targemaks, eriti tantsu ja ta maakoha alalt. Umbes poole tunni pärast jäin tudule ja järsku oligi hommik käes. Saime teate, et pooleteisttunni pärast on minek. Kiirelt telk kokku, hommikusöök, transpordi ootamine ja tore nädalavahetus saigi läbi.