ehk 10d läheb tartu

Käisime eile Tartus projektipäeva raames. Saime Taneliga rongis kokku ja perroonil liitus veel d-kaid ning rongis oli neid veelgi rohkem. Hea oli, et varasema rongiga tulime, saime head istekohad. Meid oli niivõrd palju, et kõigi tagumikele toetuspunkti ei leidunud. Viimaks heitunult sai selleks küll põrand. Istusin Kennuga, ta oli rõõmus, et ma ei kirjutanud, kuidas nad mind Margiga kanuus tegelikult tagant utsitasid.
Üldse sinnasõit läks üllatavalt kiiresti. Läks uuesti gruppide jagamiseks, pressisime end kiiresti bussi, et kindlalt Chemicumi saada. Tagapingilapsed olime. Palju sõita ei olnud, juba paistiski tuttav hoone.
Alguses oli mingi imelik loeng. Kui haigutada, siis pidi terve auditoorium püsti tõusma ja alt läbi jalutama. väga suud avada niisiis ei julgenud. Lõpus esitas meile oma kaitsekõne Eesti sateliidi Estcube-1 kaameraprojekti autor. See oli märksa huvitav kui eelnenud sissejuhatav jutt. Järgmiseks näidati meile kaht laboriruumi. Esimeses demonstreeriti kaht katset. Üks oli rohelise tulega, teine tegi pauku. Järgmises laboris lasti kaht ainet nuusutada. Üks pidi hea, teine halva lõhnaga olema. Mulle ei meeldinud väga kumbki, aga tapvalt rõvedad nad ka nüüd ei olnud.
Läksime tagasi auditooriumisse, meie aega sisustasid Madis ja Tanel. Pajatasid oma õpingutest Tartu Ülikoolis. Ei saa mainimata jätte, et Tanel oli täpselt Tanel, aga Tanel oli pikem kui Tanel. Ma ei ole kunagi suutnud välja mõelda, mida peale gümnaasiumilõppu edasi teha, aga seal istudes sai Tartu üsna armsaks.  Tulevik siiski üsna ähmane veel.
Mingi aeg lubati sööma ka meid. Saime üsna järjekorra lõppu. Aivar hõikas Tanelit ja tegi Tanelitest legendaarse pildi, mis facebookist lihtsalt ära kadus. Ootasime veel veidi ja kui järgmise loenguni katastroofiliselt vähe aega oli, siis jooksime üle tee Biomeedikumi. See oli väga õige otsus, saime ahjukana kastme ja salatiga. Pärast kuulsime, et Chemicumis viimastele enam sööki ei jagunud. Meil oli küll mõnus. Tagasi minnes nägime teiste sabaotsa. Järgmine loeng pidi nimelt teises hoones olema. Leidsime nad ilusti üles, sõitsime liftiga üles ja oligi aeg tablettidest tarka juttu kuulda. Mees, kes rääkis oli hästi optimistlik, kuigi talle meldis teemast kõrvale kalduda. Kui jutt huvitavaks läks, sisi ütle,s et sellest ta täna ei räägi. Morfiinitabletid käisid ka ringi. Üldse narkootikumidest ja nende valmistamisviisidega tundus ta hästi kursis olevat.
Edasi viis buss meid tähetorni. Meid lükati jälle Põltsamaa omadega kokku, sest muidu oli liiga suur grupp. Esimesena käisime planetaariumis. See oli nii vinge. Tundsin end nii pisikesena. -täiega tore oleks kõiki tähtkujusid taevast eristada suuta. Ma saan ainult Suure Vankriga hakkama. Pärast harjutati uuesti valgusega meid ja saadeti muuseumiossa. See oli poole igavam, kõige huvitavam oli mingi taevast puzzle, mida suhteliselt võimatu lahendada oli. Need tükid lihtsalt ei läinud paika.
Jalutasime minu telefoni laheda gpsi järgi raudteejaama. Kõht oli tühi, aga poodi ei jõudnud. Saime head kohad jälle ja mingi aja pärast algaski tagasisõit. Lugesin terve tee Marianne ostetud raamatut. Täiesti haige, kui kohutavad Eesti tõlkijad on. Nõud kügelesid kraanikausid ja nõudekast lösutas nurgas. Lisaks käivad tüdrukud pissipalees ja iga teine lause algab sidesõnaga. Lause tavapikkuseks peabki tegelt pool lõiku olema. Mis teil viga on, ausõna? Peaks ise tõlkijaks hakkama, siis noored saaks korrektset teksti lugeda ja nende keeleoskus paraneks. Maailmaparandajaks hakkan, vot.
Raamatust veel rääkide,s siis selle nimi oli "Veidrad inglid" Peategelane oli mingi tšikk, kes terve elu zombisid ja muid vastikudi elukaid koos isaga jahtinud oli ja enda arvates ülikõva vend oli. Vaene papa sia surma ja ühtäkki ei olnud ta nii väljaõpetatud ühtegi. Ego sai laksu. Iseenesest idee polnud halb, aga lihtsalt loogikavead olid häirivad. Neli punkti veaks välja mu skaalal.
Läbi ma seda jama ei jõudnud, enne olime Tallinnas. Esimese asjana kihutasime Kätuga poodi, ostsin mingi saia. Koju bussiga ja suht kohe magama kah.