CCLXXXV

ehk uhuhuhhuuu

Tahtsin just oma viha kogu maailma peale siia välja valada, aga õnneks hoiti tagasi.
Ma olen välja mõelnud, et kuigi võib tunduda, et ma ei karda väga midagi, siis üht asja, õigemini kedagi ma ikkagi kardan. Nimelt inimesi. Mul on probleemid, ausalt.
Ma ei saa aru, kust need tulevad. Ma ei suuda esineda, ma kardan ebaõnnestuda, teiste arvamust. Ma tean, et see ei loe tegelikult, tähtis on see, kes ma ise olen. Ma tean, et see kõik on mu mõttemaailmas kinni. Ju ma siis olen vaimuhaige, bipolaarne või midagi. Kuigi eufoorilisi hetki väga pole, aga ikkagi.
Okei, ma peaks tujud korda saama, mängule nüüd, eelmine neljapäev oli ka mase vol.100 ja siis läks mäng aia taha meil.