CCLXX

ehk 4:1 awwyea

Nagu eelmise aasta hooaja avamäng, aga Ajax palju osavamaks läinud. Mu vasak jalg lõi päev otsa tuld, tõmbasin eile hüppenööri kava esitades lihase ära. Kõndida ma ei saa, lonkan, aga joostes ei tunne midagi. Ma vist kunagi mainisin juba, et jalgpall mulle ravimi eest. Igatahes sain vahetusest sisse, mängisin vasakus poolikus, mis on mu lemmikkoht, vahepeal tegin lollusi  nagu tavaliselt, aga eks ma veidigi ikka arenenud olen. Teisel poolajal vahetati mind vasakusse kaitsesse, see oli kuidagi harjumatu, mis siis, et külajalkas pigem seal kui kõrgemal mängin.
Parim hetk oli enne mängu riietusruumis. "...kohtunik on ju meie poolt!" vastuseks tuli kõrvalruumist: "Ei!" Gotta love Rene! Ja tüdrukud lagistasid rõõmsalt naerda.
Ma toitun positiivsusest, kui kellelgi hästi läheb, olen päevi rõõmus. Kui häid uudiseid pole, muutun morniks.
Hea ilm on ka optimismi allikaks. Kuigi, mu päikeseprillid otsustasid täna otsad anda ja sülitasid ühe klaasi välja ja ma ei saanud algul arugi, miks prillid peas nii imelikult mitmemõõtmeliseks maailm läks.
Imekombel aitas teisipäevane hüppenööri õhtu, suutsin ühe vea teha ainult lõpuks. Uhke või jaa.
Eile tegin kella üheni ajatelge ajalooks ja joonestasin ja särkivärki, hommikul magasin sisse. 6:00 asemel tõusin 6:26. Ometigi jõudsin ilusti bussile, sõitsin vanema Pruuliga koos kooli, pärast koju tulin keskmisega, jagasime mõtteid elust ja kõigest. Mõtlesime paar head trolli ka välja.
Koolis oli maailma kõige nõmedama teema peale matemaatikaskontrolltöö. See põhines ainult valemitel, aga oli kohutav pähkel, selline, mida ilma pähklitangideta lahti ei saa. Topeltmata oli reaalne surm, eesti keel oli igav, füüsika möödus tund otsa trilmat mängides. Run Wild, Trilma, midagi peab mul ju aja sisustamiseks kaasas olema.