ehk da freezing & fantastic

Üle ma ei tea, kui pika aja üks ülihea päev, lisaks veel produktiivne laupäev, tuju laes ja kõik on hea. Poh see -27, ma lasin enne teatrit kampsuni väel õues ringi.
Minu päev algas kell seitse, sättisin, kott kokku ja bussile. Pakkisin end sisse nagu kubujussi, pärast oli päev otsa palav. Pool kümme jõudsin siis linna, silkasin läbi tunneli ja jõudsin kooli. Täna ei käinudki uksel käna, success. Riided garderoobi ja ülal ootas mind Maali. Sain oma kuldse sprei tagasi ja siis närvitsesime koos. Enne klassi minemist tervitasin Mari Liisi kah. Tallinlased koos nüüd. Paar tuttavat nägu oli ka, eelmise aasta olümpiaadidelt, eks targemad pead ikka pealinna koondu lõpuks. Olümpiaad ise läks nagu ta läks. Ei ootaks midagi, ühe ülesande lahendasin äkki korralikult ära. Esimene pilk peale visatud, oli selline tunne, et võtan oma kuldse värvi ja lasen paberi üle. Parem ikka seda vaadata, kui tühja lehte. Kui aga tegema hakkasin, siis selle viie tunniga midagi breinisin välja. Pärast siis läksime Mari Liisiga talle mütsi otsima, aga saime ühe hinnaga kaks salli. Ma sinise, ta halli.
Kell hakkas neli saama, oli kolm tundi teatrini. Saime Virus Markusega kokku ja spontaanne mõte - lähme kinno. Ega kavas midagi mõistliku polnud, võtsime esimese ettejuhtuva - Videopäevikud. Pagana röövlid, 6 euri kinopilet. Igatahes alguses tundus täielik jurana, keskel läks huvitavaks ja lõpp keeras segaseks ära. Täpselt, nagu Markus ütles: "Mida me just vaatamas käisime?"
Story keskendub üksikule koolipoisile Andrewle, kes ostab kaamera, et oma tegusid filmida. Ta sugulane ning ainus sõber Matt kutsub ta endaga kaasa ühele koolipeole. Koos Stevega, populaarse klassivennaga leitakse maa seest salapärane must tunnel. Kolm noorukit lähevad maa alla, leides imeliku pulseeriva objekti. Toimub varing, millest nad imeviisil pääsevad. Hiljem avastavad noormehed, et on saanud telekineetilised võimed. Ma ei hakka rohkem spoilerdama, eks vaadake ning saage asjast oma arvamus.
Filmi lõpupoole tundsin end telefoni keskjaamana, klassikaaslased hakkasid helistama. Peale kinost väljumist saimegi nendega Solarises kokku ja edasi suundusimegi juba teatrisse.
Etendus oli siis "Võlanõudjad". Suurt ma sellest ei oodanud, aga üllatavalt hea tükk oli. Mulle meeldisid mõlemad poolajad, ei ütleks et esimene oluliselt igavam oli. Ilusad näitlejad, kenad kostüümid, omapärane lavakujundus, kõik klappis. Veidi maamatsina tundis end seal oma kütva kampsuniga, aga teistel oli aega end kodus üles lüüa kah. Kõik kohe uurisid, kuidas mul läks. Tore-tore, aga ega ma öelda ei oska. Ma niisama panin mingeid arve ja tähti omavahel kokku, kuidas paremini klappisid. See on minu hea loogika, jah.
Pärast mõnusat etendust läksin klassivendadaega Mäkki ehk siis Mällu. Eelmine söögikord oli hommikul kell seitse, saatsin kaks hamburgerit kõhtu täitma. Vaikselt kadusid Mark ja Petrik ja Kalmer ära, Aivar endale partyt ei leidnud ja ma otsustasin, et aeg koju minna. Poisid olid nii nunnud, et ootasid bussi koos minuga, naww.


Kontakt Aivar ütleb
kuradi Mitdžu raisk
mu varbad läksid jäässe,pidin veel 10 mintsaootama oma trolli -.-



Kontakt Markus ütleb
mis hhahahahaha
me ootasime su ära
ma ei tundnud oma varbaid ega käsi
pidin ninaga alt kella helistama