Kogemata juhtus noo. Püksid ja mu valged kossid olid kõik neoonkollaseid pritsmeid täis. Hea, et mul autos küünelakieemaldi oli.

Kaareperre sõites punusin kolm koma viis käepaela & õpetasin Täpile, kuidas minu moodi käepaelu teha. Sellises pommiaugus pole veel käinud. Riideid pidime vahetama kuuris, mis oli reaalne lobudik, pooled seintest oleks nagu lippaedadest tehtud olnud, sees oli vaid ehituspraht, HULGALISELT klaasikilde. Muru oli ka päris mõnus kartulimaa. Peale Tilsit meeldib mulle muruputsadega palju rohkem mängida, aga seal oli prrrrr. Esimene poolaeg oli päris ilus, meil oli võimalusi. Vastaste kaitse küll kommenteeris meie mängu üsna halvustavalt, naersid seal. Teine poolaeg algas vastaste ülekaaluga 2:0 ja lõppes 9:0. Mari suutis omavärava ka lüüa. Vahepeal pandi mind keskpoolikut mängima, mulle isegi meeldis seal veidi. Agano, järgmien mäng, mis mu sünnipäevaplaanid ära rikub on Pärnuga, peab end vormi selleks ajaks ajama. Ei tasu pead norgu lasta!

Tagasi tulime A-klassi bussiga, punusin ühe käepaela lõpuni ja siis passisin peale, et Laagrisse jõudes maha saaks küsida. Kõmpisime Maksimarketi juurde Täpiga & sealt saime autoga koju ja nüüd sain ma viimaks oma iTunesi korda & hakkan magama sättima.