CVIII
22:37ehk fckyea 
Me saame koos nõmmekatega liigat mängima , je. No, mis teha kui meid on ainult 7 ja ise mitte nii tublid.. Eile trennis saime teada, et selline võimalus avanes. Kõigil mokad suht töllakil, slmad säramas ja Täpi ei jaganud ära.. Esmaspäevaks pidime teada andma, kellel sovi. No ja muidugi ma sõnusin ära, e ma esmaspäeval renni ei lähe. Ei saa, GAGi vestlus samal ajal. Täna tulid ühiskatsete tulemused, GAGi ja reaali sain vestlusele edasi... Füüsika läks metsa ju, kuidas ma reaali vestlusele sain? :D
ÖÄ, ma suutsin just ennast ära ehmatada, panin muusika mängima ja see hakaks mingi 10 seki hiljem ülikõvasti, ohappi. Täna 1. aprill. See ilus komme nalja teha on kuidagi unarusse jänud. Keegi mulle nalja ei teniud ise ka mitte. Ainuke asi,mis toimus olid trolololide näod koolis. Aga breakfastguy on lahedam :)
Ma nüüd 9gag.comi vaimustuses.
Ühes Washingtoni metrojaamas 2007. aasta külmal talvehommikul esitas üks viiuldaja 6 Bachi eost umbes 45 minuti jooksul. Selle aja jooksul möödus umbes 2000 inimest, enamus neist olid teel tööle. Umbes kolme minuti möödudes märkas üks keskealine mees, et seal on muusik mängimas. Ta võttis veidi tempot maha, peatus hetkeks ja jätkas seejärel teekonda püsimaks graafikus. Neli minutit hiljem teenis viiuldaja oma esimese dollari: üks naine viskas selle ta mütsi, ise peatumata edasi kirustades. Kuue minuti pärast nõjatus üks noormees vastu seina, et teda kuulata. Seejärel vatas ta oma kella ning kõndis minema Kümne minuti möödudes peatus üks kolmeaasane poiss, kuid ema tiris teda kiirustades edasi. Poiss jäi uuesti seisma, et muusikut kuulata, ent ema lükkas teda üsna kõvasti ning laps kõndis edasi koguaeg üle õla tagasi vaadates. Seda käitumismalli kordasid ka mitmed teised lepsed, kuid eranditult iga kord sundis vanem rüblikut edasi minema. Viiuldaja mängis lakkamatult. Ainult kuus inimest peatus ja kuulas teda mõnda aega. Umbes 20 andis talle küll raha, kuid rühkis ikkagi edasi mööda oma rada. Mees kogs 32 dollarit. Tunni möödudes ta lõpetas mängu, jäi vaikses. Mitte keegi ei pannud seda tähele. Mitte keegi ei plaksutanud Mitte keegi ei teadnud ka, et see viiuldaja oli olnud Joshua Bell, üks hinnatumaid muusikuid maailmas. Ta mängis ühte keerukamat pala, mis iial kirjutatud, viiulil väärtusega 3,5 miljonit dollarit. Just kaks päeva varem oli tal olnud väljamüüdud kontsert Bostonis, kus tavaline istekoht maksis 100 dollarit.
See on tõestisündinud lugu. Joshua Bell mängis ajalehe korraldatud sotsiaal ekspermendi nimel metroojaamas inkognito.
- Kas me hindame ilu ka tavalises paigas ootamatul tunnil?
- Kas me peatume, et seda imetleda?
- Kas märkame talenti ka ebatavalises olukorras?
- Kui meil pole hetke, et kuulata ühte maailma parimat muusikut mängimas ilusaimat muusikat imeliseimal pillil, mis iial loodud, siis mida me veel märkamata jätame?
0 kommentaari