2023-2024, Jakobi mäe kõrge küür. Kristiinas käib pidev olelusvõitlus - kuidas täita abielunaise argiseid kohustusi, kasvatada tublisid lapsi, aidata sõpru ja sugulasi, sõeluda sõnu, et hoida keelt ja kultuuri. Tema abikaasa Silver näeb kõiksugu esemeid aardena, täis kasutamata potentsiaali - iga vana okastraat või pesukauss ootab, milliseid põnevaid helisid võiks muusik neist välja võluda. Üle pea kasvanud kolihunnik ei aita aga kaasa luuletajal õigeid sõnu leida.

Esimesed peatükid haarasid kohe kaasa. Mida edasi, seda pöörasemale mõtterännakule raamat viis, nii et enamasti ei saa aru, mis toimub ilmsi ja mis on ulm. Kas säärane möll toimubki ühe loomeinimese peas? Ühest küljest laotuvad lehtedele argimured, teisest küljest saavad sõna sekka öelda Kreutzwald ja Uku Masing, Justin Petrone ja Contra, Else Hueck-Dehio ja Lydia Koidula ning paljud teised. Kujuteldavad vestlused aitavad autoril-minategelasel oma mõtteid korda seada, aga ajasid minu omad uitama, nii et osa teksti läks ühest kõrvast sisse ja vupsti teisest välja. Meelde jäid mõned lustakad hetked värvikast elust enesest, kus igasugu hädadele mõnusa huumoriga lähenetakse, selmet ving üles tõmmata. Minu lemmik peatükk oli kaanide ja kaosega "Vereimejad".

"Usk seob kogu kultuuri! Me usume, et saame üksteisest aru: usun, et mõistan su küsimust, sa usud, et mõistad mu vastust. Me usume, et asjad, olendid ja ideed meie ümber on olemas. Kultuur püsib usalduse peal! Kõik ei pea mõtlema ja uskuma ühtmoodi, kuid oluline on väikegi ühisosa ja usaldus üksteise vastu!"

Kõik alguses tutvustatud Kristiinad lisavad segadikule omalt poolt midagi, aga ometi pole tegu kakofooniaga, sest virvarr laotub niivõrd kaunilt lehtedele. Vahepeal nautisingi toimuva asemel teksti ennast. Luuletaja on osavalt romaani susanud ka oma salmid, nagu moodsasse koogiretsepti köögivilju, nii et pahaaimamatu luulepelgur need alla kugistaks. Kui luulekogu alistamine näib hirmus ettevõtmine, siis üks luuletus siin ja teine järgmises peatükis on igaühele jõukohane ja värsid on kenad!

"Sõnad on meile kõigile kasutada, aga sügavat suhet nendega tunnevad vaid armunud ja luuletajad."

Romaanis oli kuhjaga positiivseid emotsioone, kaunist emakeelt, mõtteterasid, millele kaasa noogutada, parajalt fantaasiat ning tohuvabohu, aga kokkuvõttes ei olnud "Südametammide taga" minu tassike teed. Kusjuures, ma ei oskagi näppu peale panna, kas miskit oli liiast või puudu, et tervik õlgu pani kehitama. Uuesti lugema ei kibele ja igaühele soovitada ka ei julge. Võib-olla aitaks lähem tutvus Tartu vaimuga?

"Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi."

Cape Haven, California/Copper Falls, Montana. Ammuse tragöödia jäljed ulatuvad ühes väikeses rannikulinnas kaugele. Kõige sügavamalt tunneb neid politseiülem Walk, kes pole kunagi rahu teinud ei sündmuse ega oma rolliga selles. Järellainetus puudutab ka 13-aastast Duchessi, tüdrukut, õieti naist, kelle elu on varakult vorminud iseseisvaks ja -päiseks, karmiks ja sõnakaks, nii et ta samastub end metsikute lindpriidega. Ta on oma vennale ema eest, kuna nende lihane vanem kipub oma maailma kaduma. Saatus pole nende piinamist veel lõpetanud. Walki lauale potsatab tema esimene mõrvajuhtum koos lahendusega, aga mees ei usu seda ning hakkab omal käel tõde välja selgitama.

Ma ei taha detailidesse laskuda, et mitte kuidagi rikkuda emotsioone, mis tekivad omal käel seda lugu avastades. Romaan kulgeb aeglaselt, on kuritegu ja saladused, aga hoogsat krimisüžeed ei tasu otsida. Musta ja valge asemel võimutsevad hallid toonid. Fookus on tegelaste läbielamistel, kui elu neid siia-sinna solgutab, ent sisseelamine võtab aega. Ei olnud lihtne sina peale saada karmi tüdrukuga, kes vannub, näitab keskmist sõrme ja lubab päid maha raiuda, ega hea hingega politseinikuga, kuna meie elukogemused on niivõrd erinevad. Märkamatult poevad nad aga sügavale naha alla, sest järgmine hetk juba lahistasin nutta ning lõpuks valutas süda absoluutselt iga tegelase pärast. 

"Me algame lõpust" põimib kokku hulgi traagikat, viltuvedamist ja õnnetuid juhuseid, aga ka armastuse tohutu väe ja üürikesed õnnehetked. Raamatu keerud-käänud jäävad kauaks pitsitama, eriti see kui heast tahtest sooritatul on võimalikest kõige hullem tagajärg. Oi, kui palju segadust suudavad külvata väikesed tulihingelised tüdrukud ja ähmis poisid. Kui tavaliselt naudin, kuidas loo lõpus kõik niidid kokku jooksevad, siis selle puhul panid need ahastama ja tahtsin, et kõik ei oleks nii läbi põimunud. Lisaks tundsin end rumalana, et üht suurt saladust läbi ei hammustanud, sest vihjed olid nina all igal jumala leheküljel. Valatud pisarate kogusest hoolimata jääb valitsema siiski lootusrikas tunne, sest tegelased ei lase end saatusel maha murda ja on ligimeste nimel kõigeks valmis.

Kuna alustasin kujundusest, siis lõpetan ka sellega. Pilkupüüdev esikaas kohe ei haakunud looga - California rannikulinn, ei ühtki hobust. Temani jõuame hiljem. Tagantjärgi hakkab kujundus kõnelema ja ei jää enam vait. Iga kord, kui seda silman, läheb jälle meel härdaks, mõtted vupsavad tüdrukule hobuse seljas ja hetkele, mille ta just läbi elas. Elagu kaaned, mis sisuga niivõrd haakuvad, et hoiavad emotsioone värskena. Väga-väga soovitan seda romaani lugeda!

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

Kerli Kirch Schneider "Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!" jutustab autori ja tema kahe sõbrantsi hullumeelsetest seiklustest Florida osariigis ning unustamatu aasta tagajärgedest. Ma ei olnud varem kuulnud ei autorist ega raamatust ning teadmised Floridast olid samuti napivõitu.

2010-2021, Florida. Kolm tragi ja pisut pöörasevõitu eesti neiut lendavad hoolimata kõhnavõitu rahakotist üheotsapiletiga Ameerikasse. Nende ainuke tutvus on raamatuid müümas käinud näitsiku tuttav, kelle juures saaks ehk mõnda aega peatuda. Plaane tehakse käigu pealt. Vaeste eestlaste säästudest kauaks ei jagu, nii et tuleb nuputada, kuidas tööloata leiba teenida. Sõna "igav" ei tunne kolmikust keegi. Koju tagasi lendab vähendatud koosseis, aga Florida või keegi Floridast jääb südamesse, nii et Kerli leiab võimaluse naasta, taskus ülikooli stipendium. Kõik, mille eest ta 25-aastasena põgenes, saavad ta lõpuks kätte - meheleminek, kodulaen ja lemmiklooma võtmine.

Kui otsida kandidaate, kellest Taylor ja Florence kirjutasid "Florida!!!", siis võiks vabalt olla Kerli, Katsi ja Manna need kolm hüüumärki seal pealkirja lõpus. Põhja-Florida, kust nende seiklused algavad, on eriskummaline koht, laulus kirjeldatud narkootikum, mis toob neidudes välja ühtlasi nii naiivse kui ka jultunud külje. Noorpõlvejulgust jagub tänagi, et panna raamatusse teiste kulul elades või illegaalina töötades ette tulnud juhtumised ning äpardused. Eks lood on aastatega teravaks lihvitud, nii et itsitad lugedes ja mõtled, kas tõesti sedasi saab ka!? Ei kujuta ettegi, mis lood veel siseringi jäid.

Mõnusaks lugemiselamuseks oleks piisanud juba kogu sellest naljast ja naerust, aga raamatu ampluaa on laiem, näidates päikesepaiste osariiki ka teiste nurkade alt - ülikool, abiellumine juudi perekonda, orkaan Irma. Muidugi tõmbab raamat joone alla puändiga - tormakas põgenemine kohustuste eest jõuab ringiga tagasi just nende manu. Oli mõnus tõdeda, et isegi stardipakett, milles sisaldub Ida-Euroopa aktsent, välistudengi teesklemine või kõhutäie nimel peldikupoti küürimine, lubab kõrget lendu. Kõik on võimalik, kui vaid tahad, oled leidlik ning valmis vaeva nägema.

"Minu Florida" jääb meelde kui meelelahutuslik, mõtlema ja pead vangutama panev raamat.

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!